Üksildust on tunnetanud paljud. Sel juhul tunneme, et oleme ümbritsevatest inimestest unustatud, mittemõistetud, väheväärtuslikud ja mitte kellelegi vajalikud. Üksildusega kaasneb kurbus ja mahajäetustunne.
Kui vaevab üksildus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üksildustunne ei ole sama mis üksindus. Üksindus ei võrdu üksildusega. Üksindus tähendab, et oleme teistest füüsiliselt eraldatud, teistest eemal või kaugel. Pikaajaline üksiolek võib kindlasti ka üksildustunde arengut soosida, kuid ennekõike on üksildustunde tekkes oluline hingelise läheduse puudumine.
On inimesi, kes peavadki üksinda elama, olgu siis linnas või maal, kuid nad ei tunneta seejuures piinavat üksildustunnet. Nad ei mõtle, nagu oleksid nad vähem väärtuslikud kui need, kes elavad koos perega või keda sugulased ja sõbrad sagedasti külastavad. Samuti ei taju nad, et oleksid teistest hüljatud ja teised neist ei hooli.
Psühholoogid on üksildustunnet uurinud ja leidnud, et väga tähtis on, kas inimesel üldse on hingeliselt lähedast või lähedasi, kellele ta saab vabalt rääkida kõigest, mis ta mõtetes ringleb. Tavaliselt on lähedastel ka suhteliselt sarnased elueesmärgid ja väärtused. See võimaldab omakorda teineteisemõistmist. Hingeline lähedus muudab vestluse huvitavaks ja jutuajamine kipub meeldivuse tõttu venima. Hingesugulastel tekib ikka ja jälle soov kohtuda.
Kui kellelgi on palju tuttavaid ja sugulasi, aga ta ei tunneta nendega hingelist lähedust, siis vaevab teda üksildustunne, mis võib väga kurnavaks osutuda. Vahel võib juhtuda, et isegi oma sünnipäevapeol, kus oleme rõõmsatest peolistest ümbritsetud, tunnetame end mahajäetuna, üksildasena, kuna arvame, et nagunii keegi ei mõista meid.
Hingelisel lähedusel on suur jõud. See ei lase üksildustundel areneda ka siis, kui tuleb ajuti täiesti üksi olla, sest teame, et meil on tugi ehk sõber, kes meid mõistab.
