Seeniorina reisile – rõõmud ja riskid

Paljud seeniorid suunduvad oma reisidel nostalgilistele mälestusteradadele. Foto: Caro / Scanpix

Kellele ei meeldiks maailma avastada? Mis rumal küsimus, eks ole. Kõik reisiksid, kel tervis ja rahakott lubaks! Kuid milliseid reisimise viise tänased seeniorid eelistavad ja millised on nende eripärad?

Viimased neli aastat olen oma põhitöö ehk kultuuri- ja reisiajakirjaniku töö kõrvalt pidanud ka giidi- ja reisijuhiametit. Seetõttu olen kokku puutunud igas eas sadade reisihuvilistega, aga ka nende erinevate huvide ja võimalustega.

Enam kui kakskümmend aastat tagasi lõpuks avanenud riigipiirid on toitnud eestlase reisikirge ja uudishimu ning inimesed kasutavad iga võimalust, et teha tasa nõukogudeaegne „raudse kardina” taga elamine. Eestlane armastab reisida ning on valmis pingutama, et kaua südames kantud unistusi teoks teha. Seenioridel pole oma nooruses olnud võimalust turistina maailma näha, võõrsil õppida või töölähetustes käia. Nüüd on aeg see kõik tasa teha.

Paljudel minu gruppides reisinud inimestel on rääkida lõbusaid ja põnevaid lugusid sellest, kuidas nägid välja nende esimesed reisid. Kui bussiga sõideti isegi Aafrikasse(!), magati bussis, toit võeti kodust kaasa ja iga korraliku reisija kotis oli keedunõu ja -spiraal ning hambaid pesti bensiinijaama tualetis. Olid ikka ajad! Nüüd on aeg muutunud, ootused ja nõudmised samuti. Paraku on inimesele ka aastaid juurde tulnud ja mis kakskümmend aastat tagasi tundus tehtav ja lihtne, pole seda enam teps mitte.

Kuni selle kevadeni oli minu grupi vanim reisija üks 82aastane vapper vanahärra. Sel kevadel põrmustas vanuserekordi 89aastane söakas daam. Iga ei takistanud teda ühestki programmis ette nähtud tegevusest osa saamast, ka mitte kaamelisõidust. Meeldiv oli, et kogu grupp koondus vaprat daami toetama, selle asemel et poriseda kõnnitempo kohatise languse või giidi õpetus- ja juhatussõnade kordamise pärast.