Lugeja arvab
15. juuni 2015, 16:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seekord pean parimaks artikliks dr Veskimägi lugu sellest, milliste tervisehädadega ei tohiks rooli taha istuda. Loo kirjutas lugupeetud arst ja suure pere hea isa. Jõudu talle! Kui on nägemis- ja tähelepanuprobleemid pluss veel kõrge iga, siis tuleks rool anda lapselapse kätte. Hiljuti tulin Tallinnast ja äkki kaldus meie ees olev vanemat tüüpi auto vastassuunavööndisse. Kuigi auto liikus aeglaselt, tundsin, et midagi on lahti. Suutsime auto peatada ja selgus, et rooli taga olnud vanahärra oli eptileptik. Talle tuli tõvehoog peale, kuigi krambita. Saime ta Keila haiglale üle anda. Seekord läks kõik hästi, keegi ei kannatanud. Tean, et rooli taha on istunud ka uimased, unised, väsinud, alkoholi pruukinud või südameprobleemidega inimesed. Nende koht ei ole rooli taga. Loodan, et dr Veskimägi artikkel paneb mõtlema.
Ilme Luiga, Palivere, Läänemaa
Maikuu 60+ parim ja meeldivaim lugu oli kapi koristamisest ja vanast loobumisest. Just täna külastasin vanatädi ja plaanis oligi ta garderoobi korrastada. Kahtluse korral proovis ta riideid: kui ikka nööbid kinni ei anna või püksid puusast kõrgemale ei tule, siis kapist välja. Suur toimetamine 90aastase juures tasus tegemist. Kapis ruumi lahedamalt ja kõik olemasolev sobib.
Silvi Linder, Viljandi
Seekord lugesin huviga naadi ja kõrvenõgese lugu. Kõrvenõgest olen juba tees ja kotlettides varem kasutanud, naadiga ei ole veel alustanud. Mäletan vanatädi tütre juttu Siberis toimetulekust ja naadi söömisest. Siiani olen hoogu võtnud, kuid kavatsen naati veel sel aastal salatis kasutada. Olen käinud Ain Raali kuulamas ja tegin seal suurepäraseid märkmeid, kuid tema raamatut ei ole. Õnnele tuleb anda võimalus!
Ülle Visnapuu
Olen aastaid kassipidaja olnud. Möödunud aastal oli kõuts kolm päeva kadunud. Kui koju ilmus, noppisin talt 43 puuki korraga. Ikka ainult nimetissõrme ja pöidlaküünega: „Naks-naks, see on imelihtne!” Olen ka ise neid tunda saanud. Õnneks ainult sügelus, ei muud.
Possu perenaine, Türi, Järvamaa
Oleks kena, kui saaksime elada oma kodukülas. Öeldakse, need inimesed on rahulikumad, väärikamad, enesekindlamad. Paljudel on maakodud alles, sest linnastumisega on inimesed maalt lahkunud. Maalt linnas tööl käia on liiga kallis kütusehinna tõttu, võib-olla ajas nii palju ei kaotagi, sest linna ühest servast teise sõiduks kulub samuti teatud aeg.
Vana-Vigalast on juba kadunud pangaautomaat, sidejaoskond, perearst. Kaduvaid asju on palju, seepärast tuleb jõuda alevisse, kust saab vajalikud teenused. Teenuste kättesaadavuse tagab autosõit: küll lapsed kaugemale kooli, poodi, perearsti juurde, bensiinijaama, teatrisse. Paljudel juhtudel on auto hädatarvilik, seetõttu öeldaksegi, et maal on kallis elada. Talvised ja kevadised teed nõuavad juba maasturi olemasolu. Nüüd veel räägitakse, et tõstame kütuse hinda. Sellest hetkest elu kallineb. Ainult telekanalite omanikud saavad kodus istujate rohkuse üle rõõmustada. Kanal kaob vabalevist, jälle lisakulu. Ei ole veel päriselt aru saanud, kas külades vaatavad vastu lagunevad hooned või näeme nägusaid maakodusid õues kilkavate lastega. Ei tahaks lõpetada nukralt, aga maaelu väärib paremaid algatusi. Maa peremeestena panustame kõik jõudumööda oma küla arengusse. Ootame märkamist.
Jaan Viska, Vana-Vigala
Meeldis Hille Karmi lugu lastest. Tegelikult võiksid emad-isad kirjutada lugusid lastest ja lastega olemisest. Olen 75aastane, aga lapselapsed paluvad rääkida oma lugusid lapsepõlvest ja noorusajast, nad küsivad ja kuulavad huviga, õhtuti unejutuna.
Maie Saarman, Sindi, Pärnumaa
Sain palju julgust gastroloog vanemarst Peeter Kõivalt. Ka minu perearst soovitas sellele uuringule minna. Kartsin seda väga, sest aastaid tagasi oli see raske ja talumatu. Suurt rõõmu tundsin ka tublist ja energilisest Hilja Hindrichsonist lugedes. Kõike head talle!
Anni Ruukel, Pärnu
60+ inimesed elasid sellel ajal, kus midagi ei visatud ära – ehk läheb vaja. See kirjutis toob meid tänapäeva. Lõbus-õpetlik on ka puugilugu. Elan maal ja esimene puuk on juba nahalt kätte saadud. Toredad ja õpetlikud on kõik lood. Meele teeb rõõmsaks Ave Nahkuri eitede maal.
Dody Saks, Kuusalu, Harjumaa