Kolumn: Kes silmist, see südamest?

Erik Tohvri. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kohtumisi on igasuguseid. On ettekavatsetud ja oodatud kohtumisi, mis pahatihti ootusi ei täida, on ootamatuid ja rõõmsaid kohtumisi, kui ammu silmapiirilt kadunud kunagine hea tuttav tänaval vastu tuleb. Aga on ka selliseid, kus kohtujad parema meelega teineteist väldiksid, püüdes halva mängu juurde head nägu teha.

Anne ja Jaanika seekordne kohtumine kuulus kahtlemata rõõmsate kilda. Nemad olid kooliõed, või kui veelgi täpsem olla, omaaegsed keskkooli pinginaabrid. Nii neid nimetati, kuigi tavapäraste koolipinkide asemel olid klassiruumides päris tavalised lauad-toolid. Ühe niisuguse laua taga olid nad neli aastat koolitundides kõrvuti istunud ja pärast kooli lõpetamist sõbrannadeks jäänudki. Nad võtsid osa teineteise pulmapidudest ja muudest perekondlikest sündmustest, kuni Jaanika mees teise linna soodsama töökoha leidis ja pere sinna kolis.

Algul jätkus kontaktipidamine peamiselt telefoni teel, aga aastatega muutusid kõnelused aina harvemaks, kuni katkesid hoopis. Ilmselt oli mõlemal küllaga muid tegemisi, rääkimata igapäevast hoolt vajavatest lastest ja muudest kodumuredest. Nüüd tunnistas pungil täis trollibussi tagauksest sisse astunud Anne üsna pikka aega esiukse juures seisvat naisterahvast – on see ikka Jaanika või lihtsalt keegi temaga sarnane?

Troll peatus ja uudistatav astus maha, heites selja taga trügijatele veidi pahase kõrvalpilgu. Aga peapöördest piisas, et sõbranna ära tunda. Jaanika, muidugi tema! Kogu jõudu mängu pannes trügis Anne vastuvoolu ukseni ning libistas end trollist välja.

„Jaanika, oota!” Hüütu peatus ja tema näole valgus lai naeratus. „Näe, sa tunned mu isegi veel ära!” – „Muidugi!” Sõbrannad kallistasid teineteist samamoodi kui aastate eest, mil Jaanika veel pealinnas elas.

„Ega sul ometi kiire ei ole?” – „Ei, pakilised asjad on aetud ja rong läheb alles õhtul.” – „Siis läheme kohvikusse! Issand, kui ammu ma pole sind näinud! Lähme, ma tean siin väikest mugavat kohvikut, näitan sulle!”

Sõbrannad maandusid väikese keldrikohviku nurgalauas, kus said olla omaette, kummalgi ees kohv ja paar pirukat. „Räägi, kuidas sa oled elanud!” nõudis Anne. „Eks nii nagu kuuekümnesed ikka. Praegu käin veel tööl, aga kui aeg täis saab, siis jääks küll pensionile. Meie perel on suvilaks vana talumaja, ega seal töö otsa ei saa! Ja lapselapsed tahavad kantseldamist, mul on neid kokku neli! Kõige vanem kaksteist, kõige noorem saab kaheseks,” jutustas Jaanika.

„Nojah, sul on ju kaks last, eks siis mõlemate omad.” – „Just! Ja mine tea, võib-olla tuleb veel mõni lisakski,” muigas Jaanika.

„Mina olen päris õnnelik, et Andresel on vaid kaks last. Mina küll ei jõuaks lapselapsi kasvatama hakata! Aga õnneks on mul tubli minia, ta saab hakkama. Eks ma püüan talle vahel ikka nõu anda, aga ega need tänapäeva noored meiesuguseid enam ei kuula,” seletas Anne ja vakatas siis, nagu oleks midagi eriti tähtsat meelde tulnud.

Oligi, sest naine jätkas hoopis teisel toonil, nägu lahkelt naerul: „Tead mis, sa ilmusid just õigel ajal!” – „Mis see tähendab, ilmusin ja õigel ajal?” – „Sest mina tahan kahe nädala pärast peo korraldada! Kuuekümnes juubel, ega seda just tihti ei juhtu,” naeris Anne heas tujus. „Tuled oma Raivoga kohale nagu naksti! Arvesta sellega, et oled kutsutud.”

Jaanika jäi hetkeks mõttesse, aga siis ta nägu selgis. „Äkki tulemegi! Saaks ehk vanu tuttavaid näha ja … Kas sa mõne kooliõe ka kutsud?” – „Sinu praegu ju kutsusin.” – „Ja sinu ema ma pole ammu näinud! Mäletad, kuidas ma teilt kooli minnes läbi tulin ja tema mulle ikka mõne kommi tasku sokutas. On temaga ikka kõik korras? Kui vana ta nüüd on?”

Anne näole langes kummaline vari. „Jaa, temaga on kõik korras, kaheksakümmend kaks saab. Aga ta ei ela enam Tallinnas ja tema sünnipäevale ei tule.”

„Ei ela Tallinnas! Tal oli ju oma kahetoaline korter Mustamäel,” imestas Jaanika. Anne emaga oli ta alati hästi läbi saanud, käinud teda vahel vaatamas ka pärast seda, kui pinginaaber oli abiellunud ja endale Nõmmele uue kodu saanud. On inimesi, kes omavahel vanusevahest hoolimata lihtsalt klapivad, ja Anne ema oli just selline.

„Ema ei saanud enam üksi hakkama, pidime ta hooldekodusse panema. See asub Metsakurmul, Tallinnast on sinna seitsekümmend viis kilomeetrit,” seletas Anne teemasse süüvimata. „Küll on tore, kui te Raivoga juubelile tulete!”

„Oota, aga… kas sa ei saanud siis ema enda juurde võtta? Teil on ju Nõmmel oma maja, või enam ei ole?” – „On, muidugi! Ainult et meil on juba Raivo ema hooldada, ja mees ütles, et siis oleks meie maja nagu hooldekodu. Ja need mutid ei saa omavahel hästi läbi ka, on seda igavest vingumist ja kaebamist vaja!”

„Kas ema tõesti ei saanud enam üksinda hakkama, sellepärast?” – „Ei, küll ta oleks saanud, ainult see trepist käimine läks raskeks, mäletad küll, neljas korrus … Ja siis ta hakkas tahtma, et me tooksime talle poekraami koju, ikka paar korda nädalas. Hooldekodus on lihtsam, sellest ta sai lõpuks ise ka aru,” seletas Anne vastumeelselt.

„Käid sa teda ikka külastamas?” – „Muidugi, kuhu ma pääsen!” See tuli Anne poolt juba vimmaga, mis tundus Jaanikale ebamäärase ohu märgina. „Millal sa viimati ema vaatamas käisid?” küsis ta tungivalt. Anne ägestus: „Kas sa oled sotsiaaltöötajaks hakanud või? Poolteist või kaks kuud tagasi, kui sa teada tahad. Pole tal seal häda midagi, toidavad hästi. Ja sinna on pikk maa sõita! Eks oleks vast ka lähemale saanud, aga kust meil see raha võtta, lähemal olid kõik nii kallid! Ainult nüüd on häda …”

Anne jäi vait, ilmselt tajus, et siit edasi ei tahaks rääkida, ja ohkas. Jaanika aga tabas selle ära. „Räägi-räägi, mis mure sul on, hakkab kergem!” – „See et … kui viimane kord käisin, siis ema ütles, et tahaks vahepeal natuke sealt ära! Et elaks paar nädalat oma vanas kodus, ta saaks hakkama küll. Aga seda vana kodu tal enam ei ole!”

„Kuidas ei ole? Põles ära või? Mustamäel, seal on ju betoonmajad!” imestas Jaanika. Anne vastas: „Ei põlenud midagi, ära aja rumalusi. Me müüsime selle maha, et selle rahaga teda hooldekodus pidada. Eks meil muidu oli ka raha vaja, Kristo lõpetas ülikooli ja … See korter oli minu nimele vormistatud, selle korraldas ema kohe pärast isa surma, juba seitse aastat tagasi. Aga emale me pole tahtnud seda öelda, mis sa vanainimest šokeerid. Ja nüüd ma ei julge enam sinna hooldekodusse minnagi, hakkab jälle peale ajama, et tahab koju!”

Jaanikal sai korraga villand, ta tõusis lauast ja nööpis mantli kinni. „Sa, Anne, oled mitu asja ära unustanud!” – „Mis mitu asja? Kuhu sa nüüd tormad?” – „Esiteks oled unustanud vanasõna: kes silmist, see südamest! Aga kõige halvem, et unustasid, kes ta sulle on – sinu ema!”

Kes on Erik Tohvri?

Passi järgi on mu nimi Hans-Erik Laansalu. Siia ilma sündisin Rakvere linnas 20. sajandi 33. aasta kevadise pööripäeva paiku. Paar aastat hiljem lahutatud perekonna järeltulijana jäeti mind vanavanemate kasvatada. Juba nelja-aastaselt kaevusin raamatutesse, lugemine sai üksiku lapse peamiseks huviks. Avastasin, et maailmas on palju köitvat ja tahtsin kõigest osa saada, eriti hakkas mind huvitama igasugune tehnika ja sellest saigi minu tööpõlve leivakannikas. Olen töötanud insenerina Tallinna Elektrivõrgus ning firmades Harju Elekter ja ABB. Lisaks tabas mind juba koolipõlves ka kirjutamispisik ning lapselik soov maailma sulepea abil paremaks muuta on mind saatnud kogu elu. Olen kaks korda tähistanud hõbepulma, aga esimese abielu ainsast järeltulijast paraku võõrdunud. Osutusin liiga järeleandlikuks ja kõike andestavaks lapsevanemaks, naiivselt uskudes, et head tasutakse heaga, aga läks vastupidi. Selle eest veedame abikaasaga, mõlemad teist korda abielus, oma vanaduspäevi peaaegu üksmeelses rahus. Peaaegu sellepärast, et unisoonis laulmine liiga igavaks ei muutuks. Olen eesti kirjandust rikastanud või risustanud (oleneb, kustpoolt vaadata) paari novelli, tosina kuuldemängu, filmistsenaariumi, 28 romaani ja ühe elulooraamatuga.