„Kas ema tõesti ei saanud enam üksinda hakkama, sellepärast?” – „Ei, küll ta oleks saanud, ainult see trepist käimine läks raskeks, mäletad küll, neljas korrus … Ja siis ta hakkas tahtma, et me tooksime talle poekraami koju, ikka paar korda nädalas. Hooldekodus on lihtsam, sellest ta sai lõpuks ise ka aru,” seletas Anne vastumeelselt.
„Käid sa teda ikka külastamas?” – „Muidugi, kuhu ma pääsen!” See tuli Anne poolt juba vimmaga, mis tundus Jaanikale ebamäärase ohu märgina. „Millal sa viimati ema vaatamas käisid?” küsis ta tungivalt. Anne ägestus: „Kas sa oled sotsiaaltöötajaks hakanud või? Poolteist või kaks kuud tagasi, kui sa teada tahad. Pole tal seal häda midagi, toidavad hästi. Ja sinna on pikk maa sõita! Eks oleks vast ka lähemale saanud, aga kust meil see raha võtta, lähemal olid kõik nii kallid! Ainult nüüd on häda …”
Anne jäi vait, ilmselt tajus, et siit edasi ei tahaks rääkida, ja ohkas. Jaanika aga tabas selle ära. „Räägi-räägi, mis mure sul on, hakkab kergem!” – „See et … kui viimane kord käisin, siis ema ütles, et tahaks vahepeal natuke sealt ära! Et elaks paar nädalat oma vanas kodus, ta saaks hakkama küll. Aga seda vana kodu tal enam ei ole!”
„Kuidas ei ole? Põles ära või? Mustamäel, seal on ju betoonmajad!” imestas Jaanika. Anne vastas: „Ei põlenud midagi, ära aja rumalusi. Me müüsime selle maha, et selle rahaga teda hooldekodus pidada. Eks meil muidu oli ka raha vaja, Kristo lõpetas ülikooli ja … See korter oli minu nimele vormistatud, selle korraldas ema kohe pärast isa surma, juba seitse aastat tagasi. Aga emale me pole tahtnud seda öelda, mis sa vanainimest šokeerid. Ja nüüd ma ei julge enam sinna hooldekodusse minnagi, hakkab jälle peale ajama, et tahab koju!”