Lugeja arvab

Postkast Foto: Elmo Riig / Sakala

Oma kirjutistes käsitlete teemasid, millest on meie igapäevaelus kasu – toidukulu ja säästmine, kliendikaardid ja külmkapivaru. Eks need kokku moodustagi meie kuluallika, mida saab ju jälgida, kui need ära fikseerida. Seenioride ringis ikka räägime elu-olust, muredest ja rõõmudest. Mina imestan, kui paljud üksi elavad pensionärid ei tea oma sissetulekute-väljaminekute kohta midagi, kui palju eurosid kulutatakse kuus toidule, ravimitele, suuhooldusvahenditele. Hakake ikka kirja panema, kuhu pension kulub. Kas pisike sääst ka järele jääb? Kirjapandu ju näitab, kui tublid me majapidamises oleme. Mina olen 20 aastat regulaarselt eelarvet pidanud. Tean täpselt, kui palju ja millele igakuiselt kulutan. Iga aasta lõpus on huvitav jälgida, mis ja mis suunas muutus. Proovige kasvõi ühe kuu jooksul ära. See on huvitav.

Esta Kotka, Rakvere

Parim lugu oli säästmise teemadel. Täpne rahaliste võimaluste kalkuleerimine ja ostude-väljaminekute vajaduse-, mitte soovipõhine tegemine aitab raha säästa ja paremini toime tulla. Tean mitmeid peresid, kus juba aastaid peetakse täpset tulude-kulude arvestust ning selliseid nii-öelda finantskaustikuid sirvides saab hea ülevaate, kuidas meie hinnad on läbi aastate muutunud ja pereelu mõjutanud. Kasulik on ka jälgida erinevate kaupluste tavasid ja teada neis ostjatele pakutavaid päevahinna üllatusi. Tallinnas on hea näide Stockmann, kus tavahinnad eriti väiksed ju ei ole. Veel soovitan SEB panga uut teenust, kogumishoiust. Põhimõte on selles, et kui tasuda ostu eest SEB pangakaardiga, siis sendid, mis jäävad allapoole täiseurot, laekuvad automaatselt kogumishoiusele. Näiteks kui arve on 7 eurot ja 45 senti, siis 55 senti läheb kogumishoiusele. Nii saab märkamatult koguda umbes 10–15 eurot kuus, aastas 150–200 eurot. Nii on suviseks puhkusereisiks või suuremaks vajalikuks ostuks raha olemas.

Gennadi Vihman, Haapsalu, Läänemaa

Lauri Sommeri kolumnis „Et vana suu räägiks” on nii palju elutõde ja tarkust. Kord olen minagi üüriline olnud majas, kus elas pensionärist naine oma 90aastase emaga. Ema oli tütre oma juttudega ammu ära tüüdanud. Kõike oli juba sada korda kuuldud. Nii istus vanaema vaikselt köögis akna all ja jälgis loodust, laulis vaikselt ja silitas süles istuvat kassi. Kui me vahel vanaemaga kahekesi jäime, rääkis ta huvitavalt endistest aegadest. Ta oli kogu elu õpetaja olnud, oskas klaverit mängida ja saksa keelt rääkida. Vahel tõlkis mõne saksakeelse lasteraamatu. Kui olin ise lasteaias kasvataja, küsisin kord lastelt: „Miks on inimesel üks suu ja kaks kõrva?” Vastasin: „Kaks kõrva on sellepärast, et sa ka teist kuulaksid ega räägiks kogu aeg ise.” Teinekord tundub, et mõnel inimesel on kaks suud ja temaga ei saagi jutule, sest ta peaks nagu iseendaga monoloogi. Ta peab oma juttu väga tähtsaks ja naudib iseennast. „Kui keegi teisega sajaprotsendiliselt räägib, on see nagu kingitus.” Olen Lauri Sommeriga sajaprotsendiliselt nõus. Suu loodab, et kusagil on kuuljad kõrvad. „Seepärast kõnelgu suud ja kuulgu kõrvad, et jutud jõuaksid südamesse.” Aitäh kirjanikule!

Eha, Tartumaa

Mind pani mõtlema kirjutis „Et vana suu räägiks”, sest ega noorte ja eakamate suhe paljudes peredes väga tihe ei ole, sest digimaailm kisub enamiku noortest oma haardesse. Muidugi ei saa üldistada, on ka peresid, kus nooremad ja vanemad põlvkonnad saavad ühiselt oma mõtteid vaagida.

Saima Proos

Ei kujuta ette, et ühel kuul jääb teie ajakiri ilmumata. Oma ea tõttu loen esmalt kirjeldusi ja nõuandeid meditsiinist (aastad!) ning olen neist abi saanud.

Heldur Valgmäe, Viljandi

Kõige rohkem meeldis artikkel „Salveiteed juues püsid igavesti noorena”, kus antakse juhatust, kuidas tagasi jõuda inimeste ja (ravim)taimede koosloomele. Oleme kaotamas iidset tarkust, kuidas taimed tahavad meile oma raviväge ja turgutust anda, aga raske on seda teostada, kui praegune oma tehismaailmaga meilt seda röövida tahab. Tore on mõelda, et taimed kasvavad meie jaoks, et mida rohkem neid usaldame ja nende lähedale hoiame, seda enam on taimed valmis meid teenima ja meile oma väge loovutama. Niisugused mõtted siis sellega seoses.

Ain, Järvamaa

Kui ilusasti oskab mõni inimene mõelda ja kirjutada! Kolumnid on mulle parim lugemine. Hea on teada, et leidub noori, kes vanavanemate töid-tegemisi ja õpetussõnu hindavad. Kes ei jäta nende ehitatud kodu ajahamba ja tuulte meelevalda ning õpetavad ka omi lapsi hindama loodust, tundma lilli ja nautima linnulaulu. Kui olin noor, rääkisid vanavanemad elulisi-õpetlikke asju, mille lasin ühest kõrvast sisse, teisest välja ja toimisin ikka omatahtsi. Ometi on need jutud mulle siiani meelde jäänud. Olen seda kõike püüdnud edasi anda oma lastele ja lastelastele. Mu minia on soovitanud, et kirjutaksin kaustikusse oma kooliskäigust, internaadielust ja lapsepõlveseikadest, et jääks mingi ülestähendus, kust tahtmise korral lugeda ja imestada: ka selliseid aegu on olnud!

Erna

Ajakirja andis mulle lugemiseks sõbranna. Esimesena jäi silma lugu meest. Kuna olen ise agar meekasutaja, siis annan soovituse nohu puhul. Määrin ninaaluse ja sõõrmed õhukeselt meega kokku, võtab varsti kuivaks. Teiseks oli tore artikkel ravimtaimedest. Kasvatan ka ise köögivilja, maitserohelist, ravimtaimi. Korjan loodusest nurmenukku, nõgest, naistepuna jne. Arvan, et inimesed peaksid rohkem loodusravi kasutama, sest meie esivanemad olid ju väga targad.

Elle Malk, Kõrgessaare, Hiiumaa