Kolumn: Mis jääb meist alles?

Hille Karm. Foto: Mari Pukk

Kaks väikest tüdrukut, kes muidu kenasti koos mängisid, ei leidnud ühel päeval enam üksmeelt. „See meeldib m u l l e!” teatas üks. Teine kinnitas sama veendunult: „Selle saan m i n a!”

Ihaldusväärne s e e polnud miski muu kui vanaema väike kuldne käekell. Kaugelt välismaalt kingitud, nii peen ajanäitaja, et seda ei raatsinud vanaema iga päev käe peale sättida.

„Oot-oot,” sekkus ta sealsamas tüdrukute sõnavahetusse. „Praegu ei saa kella kumbki. Pärast minu surma, siis vaadake, kuidas te seda jagama hakkate. Ehk olete selleks ajaks juba täisinimesed ja jõuate omavahel kokkuleppele.”

Kahest toona väikesest tüdrukust üks oli mu vanem tütar, teine mu venna järeltulija. Nende vanaema oli minu ema, kes elas pärast toda kellalugu veel ligi kolmkümmend aastat.

Iga kord, kui tuleb juttu pärimisest ja pärandusest, tõuseb see mälupilt mu silme ette. Nimelt ei saanud kella, seda imeilusat ja ihaldusväärset eset, mitte kumbki tüdruk ka siis, kui nad olid juba suureks sirgunud. Hoolikalt pesukappi peidetud kauni kella leidis varas, kes veel mu ema eluajal meie elamisse sisse murdis ja kella koos muu väärtuslikuga kaasa viis.

Eks ole ju nõnda, et päranduse all mõtleme ennekõike asju – maad ja maju, ehteid ja nõusid, kõike seda, mis on silmaga nähtav ja käega katsutav. Usume, et vähemasti teatud asjad, moodsas keeles kestuskaubad ehk -tooted, elavad meist nii palju kauem, et saavad teenida järeltulijaid. Ometi näitab elu, et asjad ei pruugi meie juures püsida nii, et oleksid lähedastele olemas ka pärast meid.

Kas ülepea on midagi, mille kestmisele võime loota või koguni kindlad olla? Nii küsin kodus riiuleid, kappe ja muid panipaiku kraamides, kui viimasel ajal olen saanud võimaluse – või kohustuse? – teha oma valdustes korralik inventuur. Ma pole sellega kaugeltki lõpule jõudnud, sest sedasorti korra loomine on arvatust palju keerulisem. Tundub, et kõike on liiga palju. Samas veeretad käes üht või teist päevavalgele ilmunud asja, mille olemasolust polnud enam aimugi, ja paned selle jälle „kindlasse kohta”, arvates, et ehk läheb kunagi vaja ... Hoolikalt alles hoitud ning nüüd mappidest ja karpidest välja ilmunud tähtsad kirjad ja õnnitluskaardid peidavad mälestusi, mis valla päästetuna tõusevad õhku ja lendavad toas ringi nagu liblikad.

Sellise eluinventuuri tegemises tuleb võtta vaheaegu, jätkata igapäevaseid toimetusi ja minna vahelduseks kodust välja, inimeste sekka.

Rahvusraamatukogus satun teatri Varius suurepärasele (kahjuks viimasele) etendusele, mis kõneleb Norra maailmakuulsa kirjaniku, Nobeli preemia laureaadi Sigrid Undseti elust. Eesti lugejale on vahest kõige tuntum Undseti romaanitriloogia „Kristiina Lauritsatütar”.

Etenduse ühes stseenis seisab soliidsesse ikka jõudnud kirjanik näitleja Ene Järvise kehastuses keset lava oma kodus paberite keskel, seljas kaunite pitsidega valge öösärk – kuigi tekstist võib aru saada, et on juba keskpäev. Naine tõstab paberilehti, mis ilmselt kuuluvad ta teoste käsikirjade juurde, ühest virnast teise ja kurdab, et neid ära visata on raske. Näidendis kestab möödunud sajandi neljakümnendate aastate lõpp, saalis etenduse jälgijale üsna kauge minevik. Undset suri samal aastal, kui mina sündisin, kuid mulle tuleb teatri­laval toimuv ja toda aega meenutav tuttav ette.

Ikka sama küsimus: mida ära visata, mida alles jätta? Kuldlause „Kõik möödub” kõrval on sama tõene ütlemine „Kõik kordub”.

Sigrid Undseti kirjutatud ja paljudesse keeltesse tõlgitud looming on alles. Sõna on alles. Sõna allesjäämisse usuvad kõik (raamatu)kirjutajad, ka need, kelle kirjutatu ei küündi maailmatasemeni. Alles võib jääda ka kirjutamata sõna – omal kombel, jagatud lugude kaudu.

„Räägi, kuidas sa väike olid!” palus kümmekond aastat tagasi mu vanim lapselaps, praegu teismeline poiss. Lood minu lapsepõlvest, kui polnud paljusid tänapäeval enesestmõistetavaid asju ega võimalusi, pakkusid järeltulijale siirast põnevust. Panin need kirja ja nõnda ilmus raamat pealkirjaga „Väike vahva vanaema”. Omamoodi selle järjena sündis mullu, pärast mu mitut teist raamatut, jutukogu „Kui vanaema väike oli” – tänu teistele vanaemadele, kes usaldasid mulle oma lapsepõlvelugusid.

Kuigi mõlemat raamatut on peetud lastekirjanduseks, pole ma kirjutajana silmas pidanud üksnes lapsi, vaid pigem kogu peret, kolme põlvkonda. Vanaemadele-vanaisadele toovad need lood äratundmisrõõmu, emad-isad saavad nende kaudu üht-teist teada oma vanemate lapsepõlvest, vanavanemad ja lapselapsed kogevad ühiseid lugemishetki. Vähemasti olen ma kirjutades soovinud, et lugedes jätkuks kõigile midagi. Kõige parem aga, kui väike laps, kellele täiskasvanu raamatut ette loeb, ettelugejat ühtäkki katkestaks ja paluks: „Räägi nüüd sina, mis sinuga juhtus, kui sina väike olid!” Muidugi oleks tore, kui saaksin kaante vahele ka vanaisade lapsepõlvelugusid ...

Mine tea, ehk õnnestuks meil oma lugusid vesta koguni nii, et meie jutt oleks lapsele põnevam kui multifilm, arvutimäng või nutitelefon. Ega me taha pisendada tänapäeva tehnoloogiavõimaluste tähtsust, kasutame neid ju isegi ja näeme, kui palju lihtsamaks on need teinud igapäevaelu. Samas tajume, et sõna – olgu räägitu või kirjutatu – on ohus, sest nutitelefon ja arvuti või nende kooslus, vastse sõnaga „nuhvel”, pakuvad noorele inimesele rohkem pinget kui lähedase või sõbraga silmast silma suhtlemine.

Tähtpäevad ja pühad kipuvad vägisi kommertslikuks, kuid palju oleneb meist endist, kuidas neid kasutame. Pühad panevad mõtlema ajale ja selle pöördumatule kulgemisele, samas aga annavad aega saada kokku lähedastega ja puhuda juttu ka kõige pisematega nende seast. Kõik vanavanemad pole oma lugude kirjapanijad, kuid rääkida saab igaüks, isegi supikeetmise, sokikudumise või ilusa ilmaga aias toimetamise kõrvalt. Head võimalust juttu vesta annab ka lastelastega koos mõne vahva lauamängu mängimine. Räägitu jääb kuulaja mällu, kuigi kuuldu võib praegusele väikesele kuulajale meenuda alles kunagi hiljem, aastate pärast, kui tal endal juba lapsed või lapselapsed on.

Pole sugugi võimatu, et tänavusegi maikuu kaunil pühal, emadepäeval, mis on ju ka kõikide vanaemade päev, küsib külla tulnud väike sugulane: „Räägi, kuidas sina...” Kui leiame temaga rääkides ühise keele, ilma et peaksime näppu vibutama, käskima või keelama, on see meile mõlemale õnnelik päev.

KES ON HILLE KARM?

Olen sündinud Tallinnas, lapsepõlv möödus Kuressaares. Saaremaalt on pärit mu isapoolne suguvõsa. Kirjutanud olen sellest ajast peale, kui end mäletan. Võisin olla kolme- või nelja-aastane, kui istusime isaga ühe laua taga – tema kirjutas jutlusi, mina algul tähti, siis lauseid ja jutte. Ajakirjanikuks olen õppinud Tartu Ülikoolis, kus mu Suur Õpetaja oli Juhan ­Peegel. Ajalehetoimetajana alustasin 1972. aastal Tallinna Polütehnilises Instituudis (praegune Tallinna Tehnikaülikool), seejärel olin mitme trükiväljaande, sh ajakirja Eesti Naine toimetaja. Uuel Eesti ajal õppisin Soome Marketingi Instituudis turundust ja reklaami, töötasin ERGO Kindlustuse kommunikatsioonijuhina ja hiljem ERGO turundusosakonnas. Esimesed raamatud kirjutasin ja tõlkisin 1980. aastate algul, seejärel pidasin pikka pausi, sest leivatöö nõudis aega ja oli põnev ning enesekriitika seisis kilbina ees. Kirjutamisisu aga ei andnud asu ja nii olen 2006. aastast alates kirjutanud mitmeid kogupere-, laste-, jutu- ja elulooraamatuid, sh armastatud näitlejate Helgi Sallo ja Elle Kulli elulood. Oma lapsepõlvest olen ­kirjutanud raamatu „Taevas ja Maa”. Olen Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Ajakirjanike Liidu liige, Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni (EENA ehk BPW Estonia) asutajaliige. Olen Reinu abikaasa, Tiina ja Reeda ema. Tiina lapsed Märten, Artur ja Leelo (pildil koos minuga) on andnud ainest mu lugudeks, Reet on joonistanud pildid enamikule mu lasteraamatutest. Mu loomingut on näha ja lugeda kodulehel www.hillekarm.com.