Juhtkiri: Suure söömaga hobune

Eve Rohtla Foto: Elmo Riig / Sakala

Autoomanik oma neljarattalise kütusejanu kohta kogu tõde avaldama ei kipu. „Ah, mis ta võtab, keskmiselt kuskil 7–8 liitrit sajale.” Umbes niisugust vastust on kuulnud ilmselt igaüks, kes on rohkem kui korra kellegi käest tema auto bensiinikulu kohta pärinud. Tänases ajakirjas kinnitavad automüüjadki, et inimesed on kütusekulu osas sageli eksiteel. Juhid vaatavad maanteekulu ega pane tähele, et linnas võtab neljarattaline üksjagu rohkem kütust.

Uus valitsus kavatseb järgneva nelja aasta jooksul kütuseaktsiisi tõsta. „Kütus on niigi kallis! Nüüd läheb veel kallimaks,” pahandab avalikkus. „Ja mis saab maainimestest?”

Maanteedel ja linnas vuravate autode roolis näeme üha rohkem seeniore. Kas neil tuleb auto maha müüa ja laste külastamise asemel kalleid kaime kodus konutades oodata? Eks vajalikke sõite ole teisigi, näiteks turule, poodi või lähedaste kalmu korrastama. Kuidas pensionär napi sissetulekuga toime tuleb, kui bensiiniliitri hind kerkib? Kui elektrihind tõusis, ei tõtanud inimesed tänavale oma meelt avaldama. Autoga seonduv ajab aga tunded keema. Jätame emotsioonid kõrvale ja teeme ühe arvutustehte.

Kui tegemist on tubli roolikeerajaga, kes käib lastel külas, maal suvilas ja viib lapselapsed mere äärde, siis sõidab ta kuus keskmiselt 600 kilomeetrit, aastas 7200 kilomeetrit. Võtame bensiini liitrihinnaks tulpadel kuvatud 1,287 eurot. Kui tal on auto, mis neelab keskmiselt 10 liitrit kütust saja kilomeetri kohta, siis kulutab ta kuu jooksul 60 liitrit. Praegu kehtiva kütusehinna puhul kallab pensionär oma auto paaki keskmiselt 77,22 euro eest kütust kuus. Ähvardava aktsiisiga tõuseks autokütuse liitrihind viis senti. Seega kulutaks seenior juhul, kui aktsiis jõustub, ühes kuus kolm eurot rohkem, mis teeb aastas 36 eurot senisest enam. Tehtest selgub, et aastane aktsiisi tõus üksi ei olegi nii üüratu, elaksime selle kolm eurot kuus üle, aga koos maailmaturu naftahinna ennustatava tõusuga hakkab see bensiinihinda muidugi palju rohkem mõjutama. Vaat see võib küll rahakotile põntsu panna. Kui kerkib kütusehind, kasvavad ka toodete ja teenuste hinnad, sest leibki jõuab poodi kaubaautoga.

Paljud vanaisad sõidavad autoga, mis sai soetatud siis, kui pead kattis veel juuksepahmakas. Ehk tuleks sõiduk maha müüa ja uuem osta? Uus on vanast Žigulist palju mugavam ja praktilisem, kindlasti ka väiksema bensiinijanuga. Mis see maksma läheb? On sel mõtet?

Selleks tuleb vaadata oma sõiduriista suhu, kui suure söömaga ta on. Tänapäevase mootori ja vähese hobujõuga uus auto kulutab saja kilomeetri kohta 5–6 liitrit, keskmine auto võtab 9–10 liitrit sajale ja bensiini­priiskajad neelavad 14–15 liitrit sajale. Kui soetada ökonoomne neljarattaline, kuluks bensiini senisest kaks korda vähem. Iseasi, kas pensionäril selleks võimalusi on.

Tänases ajakirjaloos saate lihtsa näite abil vastuse, kas odavam on pidada uut või oleks kokkuvõttes mõistlikum siiski vana autoga edasi sõita. Samuti oleneb kütusekulu nii juhi sõidustiilist kui ka neljarattalise tehnilisest seisukorrast. Tänasest ajakirjast leiate ka nõuandeid ja soovitusi, mis aitavad keskmist kütusekulu kontrolli all hoida.

Eestlane on ebausklik. Vanarahvas ei julgenud metsas olles kriimsilma kartuses hundi nimegi suhu võtta. Ilmselt sellepärast ongi levinud „pahatahtlikud” soovid, mis vastupidiselt mõjuvat. Autojuhile oleme ikka soovinud: „Nael kummi!”

Kas nüüd peaks siis ütlema: „Auk bensiinipaaki!”?