Kallis autokütus, madal vererõhk ja potti pandud umbrohi

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: 60+
Copy
Ajakirja 60+ mainumber.
Ajakirja 60+ mainumber. Foto: Repro

Autokütus on kallis. Liiter seda põlevat vedelikku maksab rohkem kui euro, aga isegi tagasihoidlik auto kulutab selle paari linnas tehtud poeskäiguga ära. Autoomanikud oma auto kütusejanu kohta kogu tõde avaldama ei kipu. „Ah, mis ta võtab, keskmiselt kuskil 7–8 liitrit sajale.” Umbes niisugust vastust on kuulnud ilmselt igaüks, kes on rohkem kui korra kellegi käest tema auto bensiinikulu kohta pärinud. Automüüjadki kinnitavad, et inimesed on kütusekulu osas sageli eksiteel. Juhid vaatavad maanteekulu ega pane tähele, et linnas võtab neljarattaline üksjagu rohkem kütust. Maanteedel ja linnas vuravate autode näeme üha rohkem seeniore. Kas neil tuleb auto maha müüa ja laste külastamise asemel kalleid kaime kodus konutades oodata? Ajakiri 60+ mainumber aitab lugejal arvutada oma auto kütusekulu ning annab nõuandeid ja soovitusi, mis aitavad keskmist kütusekulu kontrolli all hoida.

Tõstamaa perearst Madis Veskimägi kirjutab värskes ajakirjanumbris, millised on sagedasemad haigused ja miks ei tohiks neid põdedes autot juhtida? Millal oleks mõistlik autojuhtimine lõpetada? Mida teha, et autojuhtimine vanemas eas oleks võimalikult turvaline nii autojuhile endale kui ka kaasliiklejatele?

Ida-Tallinna Keskhaigla südamearst Rein Vahisalu oli maikuu numbris nõus vastama 60+ lugejatelt tulnud küsimustele, mis puudutavad madalat ja kõrget vererõhku. Tema sõnul on soodumus nii kõrgeks kui ka madalaks vererõhuks inimesele geneetiliselt kaasa antud, kuigi vererõhk võib teatud juhtudel elu jooksul ka muutuda. Värske 60+ numbri lugeja saab teada, kas madal vererõhk annab garantii, et südamega midagi ei juhtu?

Nõukogude ajal oli maouuring üks ebameeldivamaid terviseprotseduure, mida inimesed “mõõga” neelamiseks kutsusid. Mao, söögitoru või kaksteistsõrmiksoole haiguse kahtlusel tehtav uuring – gastroskoopia – on patsiendile küll ebamugav, kuid Ida-Tallinna Keskhaigla gastroenteroloog Peeter Kõiva selgitab, et praegu liigset hirmu pole vaja tunda. 60+ lugeja saab teada, kuidas uuring patsiendi vaatevinklist tundub ja välja näeb?

Aastatega meie proportsioonid muutuvad. Kuidas aru saada, millal on aeg oma välimuses muudatusi teha? Tuleb seista peegli ette, vaadata ennast ja naeratada. Kui näete rohkem negatiivset kui positiivset, tähendabki see, et on aeg üle vaadata oma garderoob või soeng, soovitab nõustaja 60+ mainumbris. Kapikoristustalgud aitavad vanast loobuda, mis omakorda aitab uuel tulla. Kutsusime modellideks Pärnu seeniortantsurühma Räämakad tantsulõvid Hilja Hindrichsoni, Hans Aru ja Atso Leppiku. Nemad näitavad ajakirjas, mida panna selga piknikule, restorani, raamatukokku, spaasse või aiapoodi ja -töödele?

Benu Tõrva Keskapteegi proviisor Virge Sokk kirjutab ajakirja 60+ mainumbris kevadistest ilmadest, mis toovad paljudele kaasa väga ebameeldiva allergia. Tegemist on immuunsüsteemi reaktsiooniga mõnele toiduainele, tolmule, õietolmule, ravimitele või muulegi. Lugeja saab teada, milliste meetoditega allergiat leevendada.

Üks esimesi rohelisi söödavaid taimi, mis kevadel maapõuest päikest piiluma tuleb, on naat. Aiapidajad võib-olla vangutavad pead ja kinnitavad, et tüütu umbrohi on tõesti väga varajane ja kimbutab kuni sügiseste külmadeni. Aga see roheline haraline taim tuleks ära süüa, sest naat on väga kasulik söögipoolis. Sille Varblane kirjutab värskes ajakirjas 60+, milline umbrohi lisaks naadile kõlbab veel potti pista. Muidugi on kirjas ka hulk retsepte.

Ajakirjas on ka uus doktor Haldja lugu. Doktor Haldja Kääri elas Tartus Tähtvere pargi ääres. Ta oli aastatel 1952–1977 Tartu Lastehaigla peaarst. Kui Haldja oli juba pensionil, jätkas ta väikest viisi ikka oma tohtriametit. Seekord tuleb juttu väiksest tigedast puugist. Loo on kirja pannud kirjanik Juhani Püttsepp, kes kasutas üleskirjutusi jutuajamisest doktor Kääriga ja samuti arsti üleskirjutusi ehk arhiivi.

Ajakirjast ei puudu ka kolumn, hüva nõu lehekülg, kus Tea Raidsalu jagab seekord väikesi kavalusi igapäevaelu hõlbustamiseks ja nagu alati, leiab lugeja ajakirjast ka suure ristsõna.

Kellele ei tule 60+ maakonnalehega postkasti või see, kes pole ajakirja endale veel tellida jõudnud, saab selle osta hinnaga 2,50 ka suurematest kauplusekettidest (A&O, Comarket, Konsum, Maksimarket, Maxima, Prisma, Rimi, Selver, Säästumarket, Stockmann), R-kioski müügikohtadest, Statoili tanklatest ja muudest ajakirjanduse müügikohtadest üle Eesti.

Tellimishind on praegu veel aastaks 17 eurot 12 numbri eest. Kuu kaupa tellides on kokkuhoid 7 eurot ja poest ostmisega võrreldes lausa 13 eurot.

Mõnusaid hetki ajakirja 60+ seltsis!

Tagasi üles