Vahel on ikka vaja meedikute ja politseinike abi

Kiirabiauto. Foto: Ants Liigus

Möödunud suvel vaatasin Venemaa TV kanalilt saadet, kus räägiti meedikute tööst erakorraliste väljakutsete ajal. Venemaal on see elukutse (vanasti nimetati neid kiirabiarstideks) tõeliselt ohtlik. Ei ole mingisugustki kaitset joodikute, narkomaanide või lihtsalt psühhiliselt haigete inimeste eest.

Tavaliselt vajasidki abi just joodikud või narkomaanid, kes aga arstile lihtsalt kallale läksid. Oli päris tõsiseid vigastusi, isegi surmaga lõppenud intsidente.

Tänapäeva arsti elukutse on iga päev tõeline kangelastegu. Arstid olid mures, et  riik pole vastu võtnud ühtegi seadust, mis erakorraliste meedikute elu töö tegemise ajal kaitseks.

Kuidas on meditsiiniabiga meie väikeses Eesti riigis? Millegipärast tundub mulle, et kordi parem. Kuid Tallinnas võivad olla samasugused probleemid. Ikka needsamad joodikud ja narkomaanid, kes on meedikute suhtes agressiivsed, vehivad pudelite ja süstaldega. Ega seegi ole ime, kui muidu korralik, aga alkoholist eksiteele viidud inimene selliste patsientide pärast kannatada saab. Tal pole ju otsa ees templit "Olen korralik joodik".

Nii me siis elame siin rõõmsalt koos: moraalsed ja amoraalsed. Loodame, et erakorralist teenust osutavad arstid on suutelised meid õigesti lahterdama, ning nõuame moraalsetele erikohtlemist.

Aga arstid on andnud vande aidata kõiki hädasolijaid, isegi vaatamata sellele, kas ta on alkoholi- või narkojoobes. Või kas hakkas tänaval halb tavakodanikul või hoopis kodutul pargipingil. Kõikide juurde peab ta jõudma ning nurisemata ravima. Kriitilises olukorras võib arst loota ainult politsei abile.

See oli möödunud suvel, kui sattusin oma murega soojal suvehommikul politseisse. Muidu me ju politseiga eriti suhelda ei taha. Meelde tuleb ta ainult siis, kui häda käes. Niisamuti kui erakorralised meedikud. Sel päeval polnud politseis aega rõõmustada ilusa suve üle. Keda seal küll ei olnud. Õnnetu ema kolme lapsega, sinikas silma all, usklikust misjonär toeks kaasas. Mees oli nad kodust välja visanud. Eakas naine kaebas, et tema rahakott viiesaja krooniga oli turul ära varastatud. Keegi õnnetu otsis oma vana isa, kes armastas napsitada ning vahel põõsa all puhata. Isa oli juba eelmisest päevast kadunud. Patrull sai käsu isa otsima hakata. Lohutuseks seegi, et suveöö oli olnud soe. Lõpuks ilmusid veel kaks salapärast neiut üleni mustas ja teibitud. Nad rääkisid sosinal ning nõudsid kogenud uurijat. Ei saanudki aru, mis mure neil olla võis.

Igatahes võeti kõik avaldused vastu. Igaühe jaoks oli lohutav ja lootustandev sõna. Sel ajal, kui mina alles avaldust kirjutasin, oli kadunud isa juba leitud, ema lastega varjupaika toimetatud, rahakotivarga otsing käivitunud. Enamik neist pidi politseil teada olema. Neiud mustas olid uurija jutule saanud. Ka mina sain oma murele lahenduse.

Tänasin noort politseinikku, kes mu avalduse vastu võttis, ja palusin vabandust, et politsei kallist aega raiskasin. Tema aga lihtsalt naeratas ja sõnas:"Peaasi, et meie inimestega kõik korras on!"