Briti teadlane: Eesti pension on ekstreemselt väike

Eestis töötab praegu vaid 18% meestest ja naistest, kes on vanemad kui 65 aastat. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Euroopa ees seisab väljakutse tulla toime tööjõuga, kus vanu inimesi on rohkem kui noori. Võrreldes Euroopa eakaaslastega töötavad Eesti vanemaealised palju. Põhjuseks on aga kehv toimetulek.

Just pensionivaesuse eest hoiatab Sheffieldi ülikooli sotsiaalpoliitika ja sotsiaalse gerontoloogia professor Alan Walker, kes tegi mõttekoja Praxis eestvedamisel toimunud aktiivsele vananemisele keskenduval rahvusvahelisel foorumil ettekande.

Marju Himma rahvusringhäälingu teadusportaalist küsis Briti teadlaselt Alan Walkerilt, kas tema isiklikult on vananemiseks valmis?

Kas mina olen!? Ma arvan, et see on täiesti ebaõiglane küsimus. Ma ei pööra tegelikult enda isiklikule vananemisele tähelepanu, pigem teiste omale. Aga mu perekond küsib tihtilugu sama.

Eesti on Euroopas meie vanemaealiste töötamise poolest 2. kohal. Mida tähendab Euroopale, et vanemaealised püsivad kauem tööturul?

Kahtlemata oleme enneolematus ajaloolises olukorras: mitte kunagi Euroopa ajaloos pole olnud vanu inimesi noortest enam. Ja see ei muutu – ühiskonnad saavad järjest vanemaks ja vanemaks. See tähendab, et riigid peavad olukorraga hakkama saama. Kõik riigid Euroopas, õigupoolest kogu maailmas, sest tegu on üleilmse nähtusega.

Mida tähendab vananev ühiskond? Kui väärtuslikud on noored inimesed vanadega võrreldes?

Suurim väljakutse neist on kindlustada, et inimesed püsiksid vanemaks saades jätkuvalt hea vormi ja tervise juures. See on kogu lähtepunkt. Inimesed ei taha eakana haprad või haiged olla. Tegelikult tahab seda ühiskond, sest see aitab tervise-, hoolduse- ja pensionikulusid kokku hoida.

Tööturg on seni harjunud vanadest inimestest nii öelda lahti saama, kuna noortest oli ukse taga järjekord. See nähtus on aga minevik.

Samas Hispaanias ja Itaalias on suur hulk noori töötuid…

Mõnes riigis tõepoolest on, kuid neis väheneb ka sündivus. Vanemaealisi on üha rohkem. Nii esitatakse väljakutse arusaamale, et töötajaskonda saab pidevalt noorendada.

Kui inimesed jäetakse tööturult kõrvale juba 50.–60. eluaastates, siis on neil vähemalt 20–30 aastat nii öelda limboperiood, mida kutsutakse peansioniajaks. Mida need inimesed teevad terve selle aja?

Neile on ühiskonnas tarvis leida rakendust ning on üsna mõistlik, et nad leiaksid selle tööturul. Võtame näiteks Eesti, kus see oleks eriti mõistlik, sest inimesed töötavad kõrge eani. Seda muidugi juhul, kui nad seda soovivad.

Samas töökohad eeldavad üha uusi oskusi, eriti Eestis, kus kõik on seotud info- ja kommunikatsioonitehnologiaga. Kuidas selle kitsaskohaga toime tulla?

Enamasti arvatakse, et probleem on sel juhul just vanemaealistes. Tööturgu vaadates, on see väga lihtsalt öeldes nii: noor kooli- või ülikoolilõpetanu tuleb tööle, tööandja annab talle mingi sissejuhatava koolituse ning sellega kogu õpe lõppeb. Järgmised 30 aastat ei õpi inimene eriti midagi uut juurde. Kui ma Ühendkuningriigis olen uuringuid tehes küsinud, miks te ei palka vanemaid inimesi, saan vastuseks, et vanemaealistel puuduvad vastavad oskused.

Siia on sisse kirjutatud ennast taastootev viga: kui tööandjad oma töötajaid nende karjääri vältel ei hari, siis ei tohiks ka üllatada, et 50- või 60aastastel puuduvad vastavad oskused.

Elukestev õpe tähendab, et vanemad töötajad oleksid noorematega konkureerides võrdsel positsioonil. Lisaks on tööturul liikvel hulk müüte. Näiteks lähtumine ütlusest, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta. See ei vasta tegelikult tõele, sest vanemaealised on nagu nooredki võimelised õppima. Nad lihtsalt vajavad teistsuguseid õppemeetodeid, sest õpiharjumused on vanemaealistel otse keskkoolist või ülikoolist tulnute omadest erinevad.

Seega elukestev õpe on teie hinnangul tööandjate ja mitte töötajate ülesanne?

Ausalt öeldes on siin kolm partnerit: töötaja, tööandja ja riik. Iga vanemaks saav töötaja, ja ma ei pea siin silmas vanemaealisi, vaid kõiki, peab oma oskuste uuendamise eest hoolt kandma. Tööandja ülesanne on tagada koolitused ning võimaldada töötajail neil osaleda. Valitsuse tasandil on oluline leida tööandjaile toetused, et nad saaksid töötajaile koolitusi võimaldada. Riigil piisab alustuseks isegi ainult veebilehe loomisest, kus on ära toodud elukestva õppe häid praktikaid teistest riikidest.

Räägime veidi neist inimestest, kes siiski on otsustanud pensionile jääda. Eesti asub vanemaealiste ühiskondlikus aktiivsuses peaaegu viimasel kohal. Miks see nii on?

Kui Eestit ja teisi Balti riike vaadata, tuleb ajalugu arvesse võtta. Teine näitaja on seotud tervise ja hakkamasaamisega. Eesti näitaja on Euroopaga võrreldes äärmiselt madal. Seega tuleb leida viise, kuidas siduda ühiskonnaga need inimesed, kellel juba on mingi tervisehäda või takistus, mis ei võimalda iseseisvalt hakkama saada.

Euroopas on arvukalt näiteid, millest eeskuju võtta. Siin võiks Eesti püüda olla natuke rohkem Lääne-Euroopa moodi. Näiteks Ühendkuningriigis panime püsti veebilehe Inovage, kuhu on koondatud sadu häid näiteid, kuidas vanemaid inimesi ühiskonna tegevustesse kaasata, kuidas aidata neil eluga paremini toime tulla.

Vaadake näiteks Hollandit, kus on loodud üle 50aastastele programm, milles vabatahtlikuna osalemise eest makstakse. See algas ühest linnakesest, kuid osutus väga populaarseks ning on nüüdseks levinud üle kogu Hollandi. See on üsna odav viis hoida vanemaealisi tegevuses ja samal ajal nende teadmisi ja oskusi ühiskonna kasuks rakendada.

Räägime veidi ka rahast. Eesti vanemaealised on Euroopas 2. kohal töökäimise poolest. Samas on see suuresti tingitud vajadusest, sest pensionist ei ela ära. Millised on teiste riikide mured?

See, mida üks riik peab väljakutseks, ei ole seda sugugi mõnes teises riigis. Valitsused, mille pensionisüsteemi jätkusuutlikkus eriti kõneainet ei paku, on hoolitsenud selle eest, et inimesed püsiksid pikalt tööturul, et nende panus töösse ja selle läbi maksudesse oleks suhteliselt kõrge. Võtame näiteks Ühendkuningriigi, kus pensionid Euroopa mõttes on küll madalad, muidugi mitte nii madalad kui Eestis, aga inimesed töötavad küllaltki kõrge eani ning maksavad ka makse. Sama on Rootsis, kus vanemaealiste tööturul osalemise näitaja on kõrge. Nii on pensioni saajaid ka mõnevõrra vähem, sissetulek aga siiski piisav.

Eesti väljakutse on muidugi veelgi suurem, sest teie pensionid on ekstreemselt väiksed ning isegi töötavad pensionärid saavad madalamat palka, samas ikkagi vaesuses elades.

Eesti peab otsima viise pensionivaesuse vältimiseks. See on väljakutse, millest lõpuks saab sotsiaalse õigluse küsimus. See omakorda sõltub poliitilistest otsustest.