70 aastat Rootsis elanud mängukoer jõudis Eestisse näitusele

2aastaselt Rootsi põgenenud Taavi tõi oma hoolikalt hoitud mängukoera Tommi sünnimaale, et seda näitusel vaadata saaks. Foto: V. Lõhmus

Tänu ajakirjas 60+ ilmunud üleskutsele tuua Eesti Ajaloomuuseumile Teise maailmasõja ajast pärit laste asju, jõudis Eestisse tagasi ka ligi 70 aastat Rootsis elanud mängukoer Tommi. 2aastaselt Rootsi põgenenud Taavi tõi oma hoolikalt hoitud mängukoera sünnimaale, et seda näitusel vaadata saaks.

Ajakirjas 60+ trükitud palvele tuua muuseumile sõjaaja laste esemeid vastas üle 30 inimese. Muusemitöötajad kohtusid väga põnevate inimestega ning kuulsid nende lugusid sõjast. Ajaloomuuseumi näituste ja ürituste juhi Ehti Järve sõnul pakkusid inimesed näitusele ülespanekuks üle ootuste palju sõjaagseid mänguasju, aga ka teisi tol ajal neile kuulunud esemeid, samuti fotosid, raamatuid, salmikuid, postkaarte ja muudki.

„Erinevaid materjale laekus nii rohkelt, et mais avatav Eesti Ajaloomuuseumi ja Tartu Mänguasjamuuseumi koostöönäitus „Lapsed ja sõda. 1941–1944“ paraku seda kõike mahutada ei suudagi,“ avaldas näitusejuht kahetsust.

Hoolikalt valitud ja kaalutletud näituse esemenimekirjale pilku heites leiame sealt mängukoera, rindekaartide klade, isevalmistatud tikunukud, puidust koolikoti, langevarjuriidest ristimiskleidi ja nukumööblit. Palju olulisemad on aga esemetega kaasnevad lood.

„Muuseumile on väärtuslikud eelkõige need esemed, millel on oma huvitav lugu. Vahel ei pruugi ese ise tähelepanu köitagi, aga muutub põnevaks alles koos looga,“ selgitas Ehti Järv.

Ühe sellise esemena laenutati näitusele 1941. aastal Tartu lahingute ajal sündinud poisile õmmeldud imikumüts. Mütsiga käib kaasas selle omaniku sünnilugu, mille jutustas edasi tema tütar:

„Sünnitusmajja oli vaja minna Tähe tänavalt Toomemäele, aga samal ajal olid lahingud ja üle Riia tänava ei pääsenud, sest kuulid lendasid. Vanaema peeti seal kinni ja küsiti kuhu lähed, naine? Ta seletas, et last sünnitama vaja minna. Siis juhatati ta kaugemalt ringiga edasi, et ei saaks altpoolt tulevate kuulidega pihta. Haiglas olid aknad purunenud, sünnitustoas polnud vett ega elektrit, kasutati küünalt. Ämmaemand oli varjanud ennast sünnituse ajal laua all, sest oli lahing. Vanaema olevat ikka hüüdnud, et tulge aidake mind ka, aga ta ütles, et hoidke ikka tagasi ja oodake, sest kuulid lendasid ja ta ei julgenud laua alt välja tulla.“

Pakutud esemetest lõviosa moodustavad mänguasjad. Näituse kuraator, etnoloog Karin Konski selgitas, et mänguasjad olid ja on tõeliselt laste omad. „Neil on lastele väärtus, mis jääb püsima ka läbi kõige keerulisemate aegade. Rõivad, jalanõud ja muud tarbesemed on ajutised, eriti sõja ajal, sest vajalikud asjad kulusid lihtsalt puudust kannatavas peres ära. Mittevajalikud nagu mänguasjad tehti ümber millekski vajalikuks või vahetati söögi vastu. Need esemed, mis sõjaajast alles jäid, olid inimestele erilise väärtusega, eriti tähtsad.,“ jutustas näituse kuraator Karin Konski.

Nukud olid ka sõja ajal tüdrukute lemmikmängusjad. Kuna mängusju oli poes vähe, tegid lapsed endale ise paberist nukke ja nukuriideid. Kuid näitusele saadeti ka sõja ajal 9aastase Kendra enda valmistatud eriline „tikunukkude“ komplekt. Näha saab tikkudest käte ja jalgadega ning Kendra patsist juustega nukke, kaasas riided, tekid ja padjakesed ning ka koolikott pisikeste raamatutega.

Mänguasjadest jõudsid Ajaloomuusuemisse veel ka nukutugitoolid, mille andis väiksesele Tiinale varjendis 1944. aasta pommitamise ajal üks kaastundlik härrasmees.

Tänapäeva last üllatab kindlasti 1942. aastal 8aastaseks saanud Ingridile kingitud vineerist koolikott, millel ilutsevad pesuehtsad Miki ja Minni Hiir. Koti omanik Ingrid meenutab, et sõja ajalgi olid filmihiired laste lemmikud. Tallinna kinos peeti lausa Miki Hiire sünnipäeva ning näidati Miki Hiire multifilme.

Väga südamliku taustalooga mänguasjad laenutas näitusele Priit. Priidu isa oli osavate kätega puutöömees ning meisterdas oma 1942. aastal sündinud pojale palju ilusaid puidust mänguasju. Õnnetul kombel on nendest mänguasjadest alles vaid üks tramm ja karp ehitusklotse, ülejäänud sattusid rüüstajate ohvriks. Mänguasjadega on kaasas Priidu isa Helmuti suure pühendumusega pojale kirjutatud päevik, fotod Priidust oma mänguasjadega ning ka põhjalikud mänguasjade valmistamise joonised.

Kampaania raames jõudis Ajaloomuuseumi ka mahukas kogu Herbert Nikolai Muischneeki fotosid Teise maailmasõja aegsest eluolust Tallinnas Koplis. Vahvaid fotosid saabus teisigi, näiteks sõjamoonaga poseerivatest poistest või vabatahtlikuna sõjaväehospidalides tegutsevatest koolitüdrukutest. Saadeti ka perekonna fotoalbumeid, mis annavad toonasest elust ja olust üldisema ettekujutuse.

Palju põnevust tekitasid ka sõjaaja laste kirjutatud päevikud. 1939. aastal alustatud tollal 6aastase Taimi kino- ja teatrikülastuste päevik paotab ust selle aja Tallinna lapsele kättesaadavatesse meelelahtustesse. 1930. aastal sündinud Iivo-Heiki ajalehtedest väljalõigatud rindejooniste päevik avab aga sõja aja poisi huvisid.

Eesti Ajaloomuuseum on tänulikud kõigile lahketele inimestele, kes võtsid vaevaks ülekutsele vastata ja oma mälestusi, esemeid, fotosid jagada. Kohtumiseni näitusel!