Surmakultuuris on mõned asjad jäänud minevikku

Marju Kõivupuu.

FOTO: ERR

Surmakultuuri uurija Tallinna Ülikooli vanemteadur Marju Kõivupuu rääkis ETV saates „Ringvaade“ surmakultuuri muutumisest. Näiteks on kadunud surnukeha puudutamise traditsioon ja paberil matusekutsete saatmine.

Marju Kõivupuu uurib surmakultuuri, sest see on ühelt poolt mitte kunagi lõppev teema, kuid teisalt pakub teadurile huvi see, kuidas inimene mõtestab elu.

Tuhastusmatuse populaarsus on Eestis viimase 20 aasta jooksul märgatavalt tõusnud. Samuti on muutunud surnukehade puudutamise traditsioon. Kui varem pesti ja riietati surnut kodus, siis nüüd on see jäetud see tihti teenuse osutajate hooleks.

Kõivupuu leiab, et surma üle võib nalja teha. „Minu arvates on niimoodi, et inimesed, kes ei suuda elu nähtusi huumoriga võtta, sealhulgas ka surma, neil on väga raske elada, sest paratamatult, kui me siia ilma sünnime, siis sellest hetkest hakkame valmistuma surmaks, meeldib meile see või mitte,“ ütles Kõivupuu.

Tänu tehnika arengule on praegu võimalik minna surma näitamisel väga, kohati isegi liiga intiimseks. „Surm on selline delikaatne küsimus. Hoolimata sellest, kas surma üle nalja heita või mitte, lähedaste privaatsust ja soove peaks siiski alati austama ka siis, kui tegemist on avaliku elu tegelasega,“ rääkis Kõivupuu.

Traditsioonist on kadunud paberist kutsete saatmine – kas helistatakse või pannakse kuulutus lehte. Säilinud on hüvasti jätmise kombestik, mis lubab lahkunu ärasaatmisele minna kõigil, ka neil, kes perekonnaga tihedalt ei suhtle.

Tagasi üles