Pensionipõlves vähenevad sissetulekud tunduvalt. Hea, kui lisaks pensionile on mõni tuluallikas või aiamaalapp, ent igal juhul sunnib kõhnem rahakott tarbimisharjumusi muutma.
Säästmine on kasulik harjumus
/nginx/o/2013/12/30/2723350t1ha1e4.jpg)
21. aprill 2015, 12:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iga inimene käitub ostes kindlate kogemuste järgi. Ajakiri 60+ soovitab võlanõustaja Anne Rähni, Tarbijakaitseameti töötaja Kadri Pauli ja Swedbanki Eraisikute Rahaasjade Teabekeskuse juhi Lee Maripuu nõuannetele toetudes, kuidas võiks raha kokku hoida.
Säästmine pole häbiasi, vaid mõtteviis, millest lähtub ka enamik rikkaid inimesi. Suur osa rahast kulub igapäevaoste tehes. Kui töölkäija võib veel lubada arvamust „mis see mõnikümmend senti ära ei ole”, siis pensionär peab hoolikalt raha lugema.
Võrrelge ühikuhindu
Kõik nõuandjad soovitavad hinnasildil esmalt vaadata kilo-, liitri- või muud ühikuhinda ja valida siis endale sobilik kogus. „Ühikuhind annab ostjale võimaluse võrrelda erinevaid tooteid,” selgitab Paul põhjust, miks lisaks tükihinnale hinnasildil ka ühikuhind peab olema.
Tõsi, kaupmehed on kavalad ning kipuvad kilo- või liitrihinda trükkima imeväikeses kirjas. Püüdke seda siiski vaadata ja selle põhjal otsustada, kas pakutav on odav või kallis. Suurusjärk, kui palju juustukilo või piimaliiter Eesti poodides maksab, jääb enamasti meelde.
„Kui pakendatud juustutükike maksab näiteks 1,50, ei pruugi see üldse odav olla, sest selle kilohind võib olla näiteks kümme eurot. Samas saab võib-olla kõrvalt lahtiselt müüdava juustu kätte nelja-viie-eurose kilohinnaga. Üldse kaldub pakendatud kaup lahtiselt müüdavast kallim olema,” räägib Rähn.
