Kolumn: Et vana suu räägiks

Lauri Sommer. Foto: Erakogu

Kui hommikul bussini natuke aega jääb, on mul harjumuseks bussijaamades möödujaid vaadata. Kui eri teid on aastad inimesi viinud! Näed ilmet, riideid ja kõnnakut, võid tabada silmavaate. Ja on veel miski elu poolt kaasa pandu, mis hõljub igaühe kohal. Kusagil nende inimtüüpide hulgas vilksatavad oma vanemad ja lahkunud vanavanemad. Iga nägu on teade, aga mõni just otse mulle.

Tahaksin osata lugeda kortsude salakirja. Seal on midagi pikast kurbusest, enese hävitamisest ja teisal hoopis naerust, soojusest, mõtlikkusest ja teadmistest. Aegade vahel käiks nagu ringmäng. Mõnes vanas inimeses on üsna selgelt näha see tüdruk või noormees, kes ta oli. Mõnes ka laps. Inimese elu eri staadiumid ilmuvad vahel pinnale. Vaikides istujas ja üksi suitsetajas näed seda omaette poolust. On tal lähedasi. Kuidas ta vanadust talub. Loodab veel millelegi või mitte.

Elavas kõneluses näitab end avalik inimene, kes tüütamise eest endasse tõmbub või sõbraga lobisedes üles soojeneb ja üle ääregi keeb. Mõned hääletoonid panevad kuulama, mõned laused jäävad meelde. Kogu aeg räägime üksteisele midagi ja vahel ei panegi tähele, mis see just on. Aga kui juhtumid juba looks kokku hakkavad, siis on selles midagi argisest enamat. Kui ka inimeselt muu ära võetakse, aga mälu veel püsib, seni on ta lood temaga. Need kõige tähtsamad jäävad alles ja korduma. Ja ta väga tahab, et keegi kuulaks ära tema loo.

Mõni räägib kõigest läbi enda, teine kirjeldab meeleldi ümbrust ja olusid. Vahel keerab negativism jutu kaldu, vahel on kõik liiga kuldne ja magus. On ka asju, mis kuulajaid mürgitaks ja mis tuleks ajavoolu unustada. Ja igaühe jutus on terake seda, mis on meis kõigis. Mõned lood summutab teiste ükskõiksus. Kui öeldakse „ära hakka jälle, seda me oleme juba tuhat korda kuulnud”, siis sõnad surevad huulil, jääb vaikus, solvumine ja kibedus. „Ta ei taha ju kunagi minuga midagi rääkida, muudkui vahib oma arvutit.”

Igal eal on oma raskused. Aga pärast jääb vanematest, Vanaemast ja Vanaisast meelde ainult kahemõõtmeline foto, mille taga on vähe elu üksikasju. Et nad olid ainult teenindajad ja mullad, muud midagi. Ma olen selles asjas teinud omad vead, nagu vist paljud, aga praegu elan seotuse tundes endiste inimestega. Kui noored oskaksid vanematele sammukese vastu astuda ja usaldus kasvaks, siis kuuleksid nad veel midagi sellest, kuidas nende geenimaterjal käitus siis, kui neid veel olemas ei olnud. Ka nende vanuses. See jutusild on tähtis. Ma ei arva, et keegi teiste mälestusi mõlgutades, nende vigadest õppides ja rõõme taga ajades ideaalse eluni jõuab. Oma vead on valusamad ja selgemad kui mistahes õpetussõnad, oma õnn jääb meelde.

Aga seal kusagil on äratundmine: „Ma ise nii ei teeks, aga ma saan aru küll. See tuleb päris silma ette.” Ja ei saa lõpuni aru saada sellest, mis pole välja öeldud, mis ainult aimusena kummitab. Järeltulijate saatustes on kajasid ja parafraase vanemate ja vanavanemate elulugudest. Kui lugu jõuab kellenigi, kes rääkijat armastab või temaga sarnane on, siis läheb laegas lahti. Jutt jätkub ja saab uusi käänakuid.

„Sul läheb hästi siis, kui su kunst vanaemadele meeldib,” kirjutas soome pärimusmuusik Pekko Käppi mulle ühe oma tuttava lause. Kui ma juhtun käima mõnes külaraamatukogus, siis on seal kuulajateks enamasti vanemad naised. Nad on head kuulajad, kellega on olnud värvikaid ja usalduslikke vestlusi. Oleme ühtsama vana raamatu-usku. Nad on eas, kus on aega lugeda ning loetu üle mõelda. Nende lugemist rikastab elatud elu, mis on paljudel olnud paiksem kui järeltulijatel. Oma lapsepõlve öödel on nad põnevaid raamatuid neelanud taskulambi valgel teki all ning nende bibliofiiliat ei pääse segama ükski luger. Olen endisaegseid inimesi ka natuke lindistanud, kultuurivallast näiteks Eha Masingut ja Eha Lättemäed, kuigi külarahva jutud on sama tähtsad.

Vanadega rääkida on teisi aegu puudutada. Igas pikemas jutus sisaldub kuidagi kogu rääkija isiksus – keel, tämber, žestid, kõnetempo, isemoodi ütlemised ... See suuline tasand on midagi mõõtmatut. Jutud olid ju ammu enne raamatuid ja kirja­oskus on meil üsna hiline nähe. Olen vanakeste räägitut ka oma juttudes kasutanud. Inimlik näitelava ja selle küsimused on ju ikka samad, ainult näitlejad vahetuvad välja.

Dekoratsioone võib panna igasuguseid, aga kulissid ei lahenda ju küsimusi. Kirjaniku asi on olla ühe jalaga laval ja teisega saalis, ning proovida jäädvustada killukesi sellest tohutust polüfooniast, mis sadu aastaid igal õhtul ilmub ja jätkub. Elu annab rääkijale tellised, pane aga mörti vahele ja lao jutumüüriks. Tee maja ja tee suuga või suur linn, kui oskad. Aga telliseid välja mõelda pole ei vaja ega võimalik.

Aina paisuvas infoväljas on veel olemas see mälu lihtne järjepidevus. Kui keegi teisega tõeliselt räägib või mõned oma õhtutundidest õige raamatu, teatritüki või filmiga veedab, on see nagu kingitus. Siis ta pole üksi, mis ka muidu oleks lahti ta elu ja tervisega. Rääkija ja kuulaja on sel hetkel inimkonna liikmed. Sellistel ülekannetel meie maailm ju püsib. Suud loodavad, et kusagil on kuuljad kõrvad. Aga pärast rääkimist kuulake korralikult ära ka teine pool. Noortel on omad lood, mis saavad välja pääseda ainult siis, kui vanad kohe noomima ja oma elutarkusega lajatama ei hakka. Seepärast kõnelgu suud ja kuulgu kõrvad, et jutud jõuaksid südamesse.

KES ON LAURI SOMMER?

Sündisin veidi üle 40 aasta tagasi. Esimesed eluaastad veetsin Jämejalal Viljandi külje all. Mu Isa Ilmar Soomere töötas seal psühhiaatrina, kuna Ema tegeles lähedal haiglas sünnitajatega. Igal suvel olin setu verd vanavanemate juures Räestu külas Sänna taga. Nende kahe koha kaudu olen maailmaga ühendust saanud. Nende armust olen kirjutanud natuke luulet, natuke proosat ja natuke muusikat. Tartu Ülikoolis sain kirjandusmagistriks Uku Masingut uurides. Kirjanduse õppimine kestab muidugi eluaeg, iga vanus annab omad tähelepanekud selle kohta, mida eesti keeles ja tema murretes on öeldud ja mida veel võiks öelda. Mu maailm keerleb praegu kirjutamise, muusika, vanavanemate talu ja kolmeaastase tütre Liidi ümber. Mind tunnetuslikult kõige enam huvitav osa Eesti kultuurist on põhiliselt lõunas ja kagus – setu laulud, külakristlus ja rahvajutud, võrumaine maakirjandus, taludes elanud inimeste loodusetunnetus ja tegemiste käepärasus ning kasvõi õhtuste lindude laul selsamal kevadel, kuhu me välja jõudnud oleme.