Hoolimata sellest, et internetikasutus on laialt levinud ja ligipääsetav paljudele, jäävad täiskasvanute digitaalsed oskused kesiseks. Rahvusringhäälingu teadusportaal vahendab Tallinna Ülikooli doktorant ja Eesti Demograafia Instituudi nooremteadur Tiina Tambaumi arvamust, et tänapäeval võiksid noored üha enam õpetada vanemaid, seda eriti arvutioskuste osas.
Inimkonna ajaloos on seni lapsed õppinud ja täiskasvanud neid õpetanud. Õppimiseks on noorele põlvkonnale loodud koolisüsteem, aga nagu ütleb Aafrika vanasõna – selleks, et kasvatada last, on vaja tervet küla (inglise keeles it takes a village to raise the child).
Tänapäeval on täiskasvanute maailmas asju, milles lapsed on osavamad kui nende vanavanemad. Üks selline valdkond on internet. Avalikud teenused ja igapäeva eluks vajalik info on üleval veebimaailmas, aga sellest pole kasu ligikaudu pooltele 50–64aastastest ning kahele kolmandikule pensioniealistest, sest nad ei kasuta arvutit.
Vanemate täiskasvanute internetioskuste statistika Eestis ei erine Euroopa keskmisest. Statistikaameti täiskasvanuhariduse uuring näitab, et ajavahemikus 2007–2011 suurenes arvutikasutajate osakaal 50–64aastaste eestimaalaste seas vaid seitse protsendipunkti ehk näitaja ei kasva mitte õppimise vaid nii-öelda loomulike demograafiliste protsesside tulemusel.
Miks on oluline, et ka pensionile siirduvad inimesed käiksid kindlasti kaasas ühiskonna tehnoloogilise arenguga? Põhjus on meie pikas oodatavas elueas. Inimene, kes on jõudnud oma 65. sünnipäevani, elab keskmiselt veel 18 aastat.
Neljandik täiskasvanud rahvastikust on digitaalselt kirjaoskamatu. Uuringud näitavad, et probleem ei ole arvutile ligipääsus. Küsimus on selles, kes peaks vanemat inimest õpetama. Küsitlused kinnitavad tõsiasja, et täiskasvanud ei kipu arvutikursusele või kooli, vaid eelistavad juhendajatena „pehmeid eksperte“ – oma pereliikmeid, naabreid, sõpru ja kolleege.
Haridusteadlased on järjest rohkem hakanud tähelepanu pöörama informaalse õppe tähtsusele ühiskonnas (eestikeelne mõiste – kogemusõpe). Arvatakse, et 80 protsenti täiskasvanud inimese õppimisest nii tööl kui muul ajal toimub märkamatult – vaadeldes, kuulates, teistega mõtteid vahetades ja neile asju seletades. Kogemusõppes oleme kõik teiste inimeste jaoks õpetaja rollis. Vanemate inimeste tehnoloogiaharidus aga ei näi kogemusõppe käigus arenevat.
21. sajand annab Aafrika vanasõnale uue sõnastuse: selleks, et vanem inimene õpiks, on vaja tervet küla. Esimest korda inimajaloos on tekkinud vanadel põhjus küsida õpetust noortelt ning noortel vastutus juhendada vanu.
Noorukitel on tänapäeval raske omandada ühiskonnas identiteet, sest lapsepõlv on venitatud pikaks. Teadlik roll ja vastutus seoses uue tehnoloogia algteadmiste levitamisega annaks lahenduse nii noorte kui vanade probleemile ühiskonnas.
Selleks, et nooruk suudaks oma juhendaja rolli kanda, on tarvis koolis lisaks õppimisoskustele anda algteadmisi ka õpetamisoskuse kohta.
Tiina Tambaum koostab doktoritööd teemal „Õpetamismetoodika noortele interneti kasutamisoskuste kujundamiseks eakate sihtgrupis”.