Kõik süsivesikud ei ole magusad

Pilt on illustreeriv Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Kiudaineid ­hinnatakse ­kõrgelt. Neist ­räägitakse ­ülivõrdes, neid pakutakse ­jahvatatult ­apteegis ja ­ökopoes, aga kust ja kuidas me neid saame, ­milleks kiudaineid üldse vaja on ning kas nende saamiseks peab midagi erilist sööma?

Toit on kütus, mis annab energiat. Kõige rohkem energiat saame süsivesikutest. Kindlasti ei leia kauplusest kaupa nimega „süsivesikud”. Saame küll osta suhkrut ja selle erinevaid sorte, kuid see on vaid osake süsivesikuist. Süsivesikute alla kuulub palju erinevaid ühendeid. Igapäevasel toidulaual on neist esikohal tärklis.

Tärkliserikkad on eelkõige teraviljatooted, nagu leib, sai, pudrud, tangud ja pasta ning väga tärkliserikas on kartul. Neid toite sööme iga päev. Tärklis ei ole magus, kuid selle maitse muutub siis, kui ta suus sülje toimel lõhustub ja hakkab tekkima glükoos.

Magusatest süsivesikutest hindame sahharoosi ehk lauasuhkrut ja fruktoosi ehk puuviljasuhkrut, osa neist on vähem magusad, näiteks glükoos, laktoos ja maltoos, osa aga mittemagusad, näiteks tärklis. Mõned on aga neutraalse maitsega. Need on mittemagusad kiudained.