N, 2.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kolumn: Hingelähedane kevadkuu

, luuletaja
Kolumn: Hingelähedane kevadkuu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Elle Eha-Are.
Elle Eha-Are. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kui ma veel väike tüdruk olin ja ootamatult mõnd süllesadanud ülesannet täitma ruttasin, ütles mulle ema: „Pea meeles, sa vastutad alati selle eest, mida teed, ja et iga su väikegi tegu võib tuua rõõmu, kui sa paned sinna ka terake hinge.”

Umbes samasugused sõnad ütles mulle Leida Laius, noor Tallinnfilmi režissöör, kui oli mind välja valinud oma esimese täispika kunstilise filmi „Mäeküla piimamees” naispeaosaliseks. „Meie aeg on karm. Ja meie film on karm. Maailm aga vajab rõõmu. Meile on hädasti tarvis su naeratust. Pane Marisse oma lapselik hing.” Nüüd on sellest möödunud 50 aastat.

„Mäeküla piimamees”, Eduard Vilde üks tähelepanuväärsemaid romaane, tuli ekraanile 1965. aasta 10. juunil. Stsenaariumi autor oli Voldemar Panso, muusika lõi noor Arvo Pärt. Filmis mängisid Eesti tolle aja tippnäitlejad Lisl Lindau, Jüri Järvet, Ants Lauter. Film pidi tähistama särava romaani- ja näitekirjaniku 100. sünniaastapäeva. Tänavu 4. märtsil möödus Eduard Vilde sünnist 150 aastat.

Märts on mulle alati olnud eriline, hingelähedane kuu. Ootuse- ja kevadkuu. Teatrikuu ja tänu Vildele ka filmikuu. Muide, 26. märtsil on Leida Laiuse sünniaastapäev.

Igal põlvkonnal on omad teenäitajad. Mõeldes, et meie noorus pidi mööduma nii suletud riigis, on valus. Samas peaksime olema tänulikud ja tagasi vaadates rõõmustama, et meie ees ja meie kõrval käisid oma teed nii suured voogajad, nagu ütles Betty Alver.

Kui mõtlen 150aastasele Vildele, meenub tema sünniaastapäev 50 aastat tagasi, üks eriti ereda päikesega märtsipäev. Olime nädal tagasi tulnud filmivõtetelt Lihulast Tallinna. Just sellele päevale oli plaanitud stuudiovõte Kremeriga. Mõisasaal oli Pöögelmanni tänava filmipaviljonis meie kunstniku Rein Raamatu terase pilgu all üles ehitatud, mööbel paigas ja esimesele päevapoolele mõeldud proovgi näitlejate tarvis läbi viidud.

Olime Lauteriga kohal. Jüri Järvetil olid stseenid juba üles võetud. Üllatusena sisenesid võttepaviljoni Voldemar Panso ja Jüri Järvet, mõlemal valged alpikanniõied peos. Nad ulatasid need Leida Laiusele, õnnitledes samas kõiki Eduard Vilde sünniaastapäeva puhul. Jüri Järvet ütles: „Katsugem järele teha! Olla 100 aastane – aga ikka nii elus!”

Leida Laius tänas ja leidis, et meestest on ütlemata tore seda päeva märkima tulla ja võiksime kõik Kuku klubisse edasi minna, kus ta lubas lahkelt lõunasöögi välja teha. Mehed olid rõõmuga nõus.

Sel ajal liikusidki Panso ja Järvet pidevalt koos. Loomisel oli uus teater Noorsooteater ning mõtteid ja tegemisi oli palju. Ants Lauter oli meeste tugev toetaja ja uute kavandatavate tükkide arutelu juba käis. Teel Kuku klubisse tuli aga Pansole mõte, et võiksime selle tähtsa päeva puhul käia Koorti „Metskitse” juures, et suurmeest meenutada. „Kits pidi talverüüst juba vaba olema, ise ei ole saanud veel vaatama minna, aga noored rääkisid.”

Läksimegi. Päev pillas päikest ja kitse jalge all mäeküljel pärlendas kevadvesi. Meie rõõmuks seisis kitse kuju ees vaikides hulgaliselt möödakäijaid. Vaatasin kuju. Nii palju ilu, loodud inimese kätega! Vabadus. Puutumatus. Valgus.

Ants Lauter köhatas ja hakkas lugema Juhan Liivi: „Kui kauaks ka tume veel sinu maa...” Mõtlesin, kui vägev võib ikka olla väärt sõna seletamatul silmapilgul suure sõnameistri sulest ja suust. Paus. Vaikus kevadvalguses. „Vilde on kinkinud meile suurepärased tegelaskujud. Neid on raske mängida. Näitlejad teavad seda. Just see näitabki, et nad on kuldsed,” lausus Panso.

Üle kõige lummas Pansot Eduard Vilde keel. See olevat tema sõnul arhailine nagu rahva­luule, rikkust ja võlu täis. Meenus ühel päikselisel päeval tehtud võte, kui ­filmiti Tõnu Prillupi öist surmasõitu. See mõjus päikesega võetuna kui kuupaistene öö. Panso võttis kätte meie väikese „piibli” ehk „Mäeküla piimamehe” tekstiraamatu ja hakkas sealt lugema. Mööduvad inimesed peatusid ja jäid kuulama.

Panso hääl oli tugev ja justkui vangistas. Kui hästi olid need sõnad kirjanikul seatud: „Lumi heliseb ree jalaste all südatalve sinises öös kui kannel. Viimaks laulab ta kui laulaks kogudus kauges kirikus kõrgete võlvide all. Ja orel mängib ja kellad löövad. Ilm aga siretab sinises, ikka sügavamas sinises. Sinist hõõgab valge väli, sinist aurab puu ja põõsas, juba nõrgub sinist hobuse looka, lakka ja laudjat mööda ja sinisena, taevasinisena kumab marduse särk litrite kilgendava tule all...”

Panso jäi vait ja ütles vaikselt: „Kui hea! Just sellisel hetkel sirutavad kahe generatsiooni kaks vänget vanameest, Vilde ja Tammsaare, teineteisele käed, nii erinevad ja nii erilised, kui nad on.” Leida Laiuse sõnul sai tema tänu Vilde kaitsvale seljale õiguse selle filmitööga oma maa ja rahva eluloo juurde tulla.

Ja sellest hetkest alates äratab märts minus alati mälestusterikka „Mäeküla”.

Kes on Elle Eha-Are?

Elle Eha-Are on Pärnumaal Vändra vallas Koidu külas sündinud eesti näitleja ja luuletaja. Ta on õppinud Ugala näitestuudios ja lõpetanud Moskvas Riikliku Teatrikunstiinstituudi (venekeelse lühendiga GITIS). Elle Eha töötas aastatel 1960–1972 Ugalas näitlejana. 1965. aastal valmis Leida Laiusel film „Mäeküla piimamees”, milles ta mängis end perenaise Mari rolliga Eesti kinoklassikasse. Ligi 30 aastat oli ta lavakõne- ja näitejuhtimisõppejõud Viljandi Kultuurhariduskoolis ehk praeguse nimega ­Viljandi Kultuuriakadeemias. Ta on välja andnud mitu luulekogu ja mälestusteraamatu „Tähed ­panevad ilmaruumi särama”. Üle kümne aasta on Elle Eha-Are seotud Viljandi invateatriga Karlanda, kirjutades neile näitemänge ja aidates korraldada üle-eestilisi puuetega inimeste festivale.

Märksõnad
Tagasi üles