Muusika, sa oled võluv, oled uskumatult kaunis,
muusika, sind armastasin juba väikse lapsena.
Muusika, sa oled ainus, mis on mulle alles jäänud,
muusika, sa oled alati ja kõikjal minuga.
Mis oleks elu ilma muusikata?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selline on refrään minu loodud laulust, mille kirjutasin 16 aastat tagasi.
No mis saab veel muusikast ilusamat olla? Terve elu on ta minu parimaks kaaslaseks olnud nii rõõmsatel kui kurbadel hetkedel. Tänu muusikale olen üle suutnud saada kõigist raskustest. Olen kuulanud teisi või siis unustanud end tundideks mängima. Ja seda ei muuda ka vanus. See on nagu mingi haigus, mida ei saa ravida ja ega ei tahakski. Ja mis oleks elu ilma muusikata?
On meeldinud alati kõik ilus, hingeline. Opereti-, kantri- ja popmuusika, ka klassikast on oma lemmikud. Lauljatest kuulan ikka veel Helgi Sallot, Anne Vellit, Mati Nuudet,Tarmo Pihlapit, Jaak Joalat, Mait Maltist ja ei saa jätta mainimata Tõnis Mäge, kelle „Koit“on nii võimas, et selle looga peaks algama või siis lõppema kõik suurüritused Eestis. Ja muidugi Anne Veski, keda kuulamast ei väsi. Noorematest Koit Toome, Uku Suviste ja Ott Lepland oma ilusaima lauluga „Kuula“. See toob lausa pisara silma.
Meie, 60+ inimeste mure on vaid liiga vali võimendus. Vanasti said suhelda partneriga kas tantsides või lihtsalt muusikat kuulates, nüüd on see lihtsalt võimatu. Ja pealegi ei ole see tervislik. Aga teised kombed, teine aeg, mis siin toriseda. On veel teler, raadio, plaadid, videod või siis ise enda lõbuks mängida. Valik on igaühe enese teha.
Soovin kõigile ilusaid muusikaelamusi tänavusel muusika-aastal!
Kiri on tulnud kajana ajakirja 60+ märtsikuu loole „Muusika nautimiseks pole keegi liiga vana“.