Vähe on neid 30. ja 40. eluaastates eestlasi, kelle lapsepõlves poleks koduses raamaturiiulis või mänguasjakastis leidunud tugevast papist raamatukest lakoonilise pealkirjaga „Muna“. Lihavõttepühade eel nägi legendaarne raamat täpselt samasugusel kujul taas trükivalgust.
Kultuslik papiraamat „Muna” läks uuele ringile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ehkki „Muna“ loo oli Julius Oengo, pseudonüümiga J. Oro, kirja pannud juba 1930. aastate lõpul, joonistas selle 1970. aastatel kirjastuse Eesti Raamat tellimusel praegustele keskealistele meeldejäävaks kunstnik Lilian Härm, kes praegu veedab eluõhtut Viljandi Uueveski linnajaos imposantse eestiaegse villa õuemajas.
88aastane Lilian Härm sündis Tallinnas teatrikunstnik Albert Vahtramäe tütrena, lõpetas teatridekoratsiooni alal kunstiinstituudi ning on töötanud raamatukunstniku ja tarbegraafikuna. Ta oli abielus kunstnik Endel Härmaga. Viimased mitukümmend aastat on ta elanud Viljandis.
Ta nimetab oma töid pildikesteks ja arvab tagasihoidlikult, et pole midagi suurt ega vägevat teinud. „Hakkasin muidugi suhteliselt hilja maalima. Alustasin pastelliga, kui läksin pensionile. Siis leiutasin oma kassid,“ on ta aastaid tagasi öelnud intervjuus „Sakalale“, viidates toredatele kassipiltidele.
Kunstnik avaldas suurt heameelt, et aktsiaseltsi Ühinenud Ajalehed kirjastus otsustas neli kümnendit tagasi esimest korda trükivalgust näinud papiraamatu nüüd uuesti raamatupoodidesse tuua. „Mind üllatas väga see, et praegune kordustrükk on nii kvaliteetne, isegi parem kui veneaegsed trükid,” sõnas ta.
Ehkki Lilian Härm oli omal ajal „Muna” illustreerima asudes teadlik, et sama raamat oli juba ka Eesti ajal ilmunud, ei võtnud ta toonasest versioonist eeskuju. Õigupoolest ei ole ta esimest „Muna” oma silmaga näinud tänase päevani.
Küsimusele, miks praeguse aja emad-isad, aga miks mitte ka vanaemad-vanaisad peaks kultusliku papiraamatu oma lastele pihku pistma, vastas Härm tõdemusega, et tegemist on lihtsa ja ilusa looga, mis sobib tänapäeva agressiivses maailmas vahelduseks väga hästi. „Need multifilmid, millega nüüdsed lapsed üles kasvavad, on täis rivaalitsemist ja vägivalda. Sellest on kahju. Palju rohkem võiks neile sisendada mõtet, et maailm on elamiseks ilus koht ja siin on võimalik kõigil üksteisega hästi läbi saada. Ning kui vahel juhtubki mõni äpardus, siis on võimalik sellest üle saada. Lõpp hea, kõik hea. See ongi „Muna“ mõte,” sedastas illustraator.
Emad-isad, kelle lapsepõlve üks esimesi raamatuelamusi sai alguse Ainost ja munast, saavad nüüd osta selle raamatu oma lastele. Vanavanemad, kellele ilmselt on see tekst lastele ettelugemisest pähe kulunud, saavad selle kinkida oma lastelastele.
Raamat on müügil raamatupoodides üle Eesti.