Stress on emotsionaalne pingeseisund, mis tekib välis- ja sisekeskkonna ulatuslikul muutumisel. Olemuslikult on tegemist kohanemissündroomiga. Stressi korral häirub hormonaalne tasakaal ning vallanduvad stressihormoonid, mis avaldavad negatiivset mõju kõigile elundkondadele, kõige rohkem närvi- ja südame-vereringesüsteemile. Stressihormoonid põhjustavad lihaspinge suurenemist, veresoonte ahenemist ja vererõhu tõusu.
Stress on füüsiliste ja emotsionaalsete häirete kogum, millel on väga palju sümptomeid ning need võivad olla väga erinäolised. Kõige sagedamini esineb meeleolu langust, väsimust, unetust või unisust, ärevust. Stress võib väljenduda füüsiliste sümptomitena, nagu valud, vererõhu tõus, aga ka krooniliste haiguste ägenemisega, näiteks süvenevad psoriaas, vitiliigo, migreen. Mõnes olukorras ja lühiajaliselt on stress hea ja normaalne nähtus, mis tagab eduka ellujäämise ja kohanemise, kuid pikaajaline stress mõjub organismile hävitavalt, ta laastab eneseusku ja tekitab hirmu. Kui stressirohkele pingutusele ei järgne puhkust ja stressiseisund kestab kaua, võib see vallandada depressiooni.
Depressioon on väga pikka aega kestev haigus, mis tekib tavaliselt pärast negatiivset elumuutust, ei saa välistada ka pärilikku faktorit. Depressiooni võib vallandada pikka aega kestnud vaimne stress. Depressiooni esineb igas vanuses, kuid selle tippaeg on 60.–69. eluaastal. Soovitan kindlasti otsida abi arstilt, kui on tekkinud pidev lootusetusetunne, elurõõm on kadunud, miski ei paku huvi, asjad ei taha meelde jääda, keskendumisvõime on tugevalt nõrgenenud ja raske on tunnetest rääkida.
Ravimata depressioon võib kesta aastaid ja olla kurnav kõigile. Vanema inimese füüsiline haigestumine võib tekitada depressiooni: inimesel puudub teotahe, ta ei saa hommikuti hoogu sisse, ärritub kergesti, on viril ja pessimistlik, söögiisu pole. Depressiooni ravi peab kestma piisavalt kaua ja jätkuma isegi siis, kui sümptomid on kadunud.
