Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/01/4957589t1h3593.jpg)
/nginx/o/2015/02/19/3781337t1hec68.jpg)
Kel seda luksust pole, et saab toidukraami järele minnes autoga poetreppi sõita, peab oma käikudeks hoolikalt valmistuma. Kaasa tuleb võtta vastupidav, ent samas mahukas kott ning arvestama, et kandam nii raske ei saaks, et tervise peale hakkab.
76aastane tallinlanna Miralda (perekonnanime proua ajakirjas avaldada ei soovi) teeb tavapärased poe- ja turutiirud ära ikka ise ja omal jõul. Vahel harva, enamasti siis, kui peolaud tarvis katta, sõidutab teda kauplusesse poeg. Korra kuus käib naine turul lihakraami hankimas ning tavaliselt korra nädalas supermarketis piima-leiva järel. Eks kandam tule omajagu raske, kuid iga päev poes paari asja järel käia on tema hinnangul tülikam. Õnneks peatub buss turuväravas ning kauplusest üksnes sadakonna meetri kaugusel. „Ma valmistan end väljaminekuks nii füüsiliselt kui ka vaimselt ette. Kui kott on raske, vahetan muudkui kätt või panen selle vahepeal maha ja puhkan,” räägib Miralda.
