Kolumn: Loodus kui usk ja sõltuvus

Vladislav Koržets. Foto: Jaanus Lensment / Postimees

Ühtpidi on kõik ilmaasjad meile selged justkui iseenesest, sealhulgas ka inimese ja looduse vahekord, teistpidi ei tea me aga õieti miskit ja kui püüame pealtnäha kõige lihtsamaidki asju lahti rääkida, jookseb mõte umbe. Ja kui mõte on umbes, siis ka kõneleme asjust umbes, aimamisi, tunde järgi. Nii ka mina – pole mu aju- ja hingeesikuis kusagil seda varna, kus ripuksid ülim teadmine ja lõplik tõde. Mõni inimene väidab, et temal on, et tema on valgustatud, aga erinevate teadmameeste ja prohvetite uskumisega tuleks olla üsna ettevaatlik, sest inimese ajukeemias võib toimuda asju, mis panevad isiku oma soovi või kujutlust tegelikkuseks pidama.

Asi pole ka sugugi nii, et küll me ükskord ikka saame teada, sest inimese mõistus on ju kõikvõimas. Pigem hoopis nii, et mida rohkem me teame, seda enam mõistame, kui vähe meile üldse on antud teada.

Me kasutame iga päev elektrit, teadmata tänaseni, mis see õieti on. Meil on Newtoni gravitatsiooniseadus, mis kirjeldab kehade tõmbumist võrdeliselt kehade masside ja pöördvõrdeliselt nendevahelise kauguse ruuduga, kuid meil pole ikka veel halli aimugi, mis asi see gravitatsioon olemuslikult on. Kvantfüüsikud ei häbene avalikult välja öelda, et nad tegelikult ei tea, mis asi on kvant, kosmoloogid aga ütlevad, et viieteist miljardi aasta eest toimunud Suure Paugu selgitamiseks tuleb abiks võtta niisugune mõistetamatu mõiste nagu kõrgem võim, suurem jõud või lihtsalt – jumal.

Üksikisikutena eristame ennast muust maailmast, meil on eneseteadvus ehk asi, mida nimetame oma minaks. Ka füüsiliselt oleme justkui omaette üksused. Aga mõelgem järele, mida me tegelikult saame pidada enda omaks.

Kõige rohkem on meie sees vett, mis muudkui tuleb ja läheb. On see vesi meie oma? Me vajame elamiseks pidevalt hapnikku, mida hingame õhuna sisse. Kas see hapnik, mis verega meie rakkudesse kandub, on meie oma? Nii võime küsida mistahes asja kohta, millest me koosneme. Kõik, mis meis on, tuleb loodusest ja moodustab ühe üsna ebapüsiva, pidevalt aineid vahetava vormi. Selles mõttes oleme looduse osa kõige naha ja karvadega.

On aga üks asi, mis justkui oleks päris meie oma, aga võib-olla ei ole ka. Jääb küll omaette küsimuseks, kas seda on üleüldse olemas. See on hing. Olen mõnel kõneõhtul või kontserdil palunud anda käetõstmisega märku inimestel, kes arvavad, et neil ei ole hinge. Kokku on paari tuhande inimese seast tõstnud käe viis-kuus isikut. Selge see, et ma olen soovitud tulemuse saamiseks küsimuse vormiga väheke takka aidanud, nii-öelda manipuleerinud, kuid julgen ikkagi väita, et enamus usub siiski, et neil on hing. Usuvad, ehkki ei tea. Sellisel uskumisel on meie elus väga tähtis osa, vast olulisemgi kui teadmisel.

Mingem siit aga edasi – kui inimene usub, et tal on hing, siis järelikult usub ta mõistetamatute, kui soovite, siis teispoolsete värkide olemasolusse, ehk täie rauaga välja üteldes – usub tegelikult jumalasse. Vaat mis välja tuli. Seejuures olevat me kõiksuguste küsitluste järgi äärmiselt usuleige rahvas.

Meie vaimust, meie meelest kõneleb kõige ilmekamalt meie keel. Eesti keeles kõlab sõna loodus tähelepanuväärselt kokku sõnaga looja – loodus on kõik looja poolt loodu. Pangem tähele, et looja jumala tähenduses on seotud ka sõnaga loojang – selle kohta, et päike läheb looja, üteldi meie murretes ka näiteks, et päiv lätt jumalehe või päiv lätt jumalide.

Vanarahvas ütles, et inimesel on hing, loomal on toss. Seega oleme pidanud endid juba väga ammu erinevaks muust elusloodusest. Ja erinevad me olemegi, sest inimsool on keel ja kollektiivne mälu. Keel ja ühismälu on olemas ka mitmel loomaliigil, näiteks delfiinidel, kuid mitte nii suurel määral nagu inimesel. Lihtsalt inimese aju on suurem ja keerulisem. Miks? Väidetavalt sellepärast, et inimene hakkas liha enne söömist küpsetama. Miks inimene hakkas ja teised liigid pole hakanud?

Nüüdisajal on levinud müüt, et loodus on väga hea, loodus on sõber ja nii edasi. Et eestlased on metsarahvas ja seetõttu loodusega suured sõbrad. Tegelikult pole metsa üksnes austatud, vaid ka vihatud ja kardetud. Euroopa ajalugu on ka metsaga võitlemise ajalugu, metsalt põldude võitmise ajalugu. Metsas elasid hundid-karud, röövlid-nõiad ning mets oli ka kurjuse sümbol. Eesti keelde on sellest tulnud sõnad metsik ja metsaline. Kui metsas olnuks elada nii hea, nagu me tagantjärele kujutleme, poleks me sealt välja tulnud.

Ehitasime endale uue maailma, mugavama ja turvalisema. Aga miskit läks kaduma. Miski side, seos tolle meist suuremaga, ennast selle osana tundmine. Tunneme endid nüüd vahel vägagi õnnetutena, mõistmata, mispärast. Sageli aitab kurbust leevendada see, kui kasvatame aknalaual lilli, võtame koju kassi või väisame turistina mõnda metsatukka või rabarada.

Ka loomad kalastavad. Klassikalised on dokumentaalkaadrid jõest lõhesid välja pilduvast karust, kes seda kunsti ka oma poegadele õpetab. Üks eksitav müüt väidab, et loodus on väga otstarbekas ning ükski kiskja ei murra rohkem, kui talle söögiks tarvis. Vale jutt. Vaadake kassi – kärbseid ta eriti ei söö, aga kui mõni mööda lendab, käib käpp, tsiuhti. Kord jälgisin, kuidas mink mu sumbast kalu varastas – rohkem kui ta ise või kogu ta pere oleks suutnud mitme nädalaga ära süüa. Ja selliseid näiteid on küllaga.

Saagi jahtimise ja tabamise tung on ka inimese sees, see kuulub meie olemusse. Iseasi, kas me seda tunnistame või salgame maha nagu teismeline, kes häbeneb oma ebamoodsaid vanemaid.

Inimese nüüdisaegsed rõõmuhetked ja naudingud on suuremalt jaolt kunstlikud. Sellesse ritta kuuluvad ühelt poolt raamatud, kontserdid, filmid, teiselt poolt alkohol, hasartmängud. Kui hästi ka raamat on kirjutatud või kui vägevalt ka viin pähe hakkaks, on mõlema puhul tegemist metareaalsusega, mis on loodud korvama inimese raskusi olla rõõmus ja õnnelik tegelikus, reaalses maailmas.

See, mida ma tunnen, kui kala on konksu otsas, on aga nii ehe, kui üks tunne veel vähegi olla saab. See on päris. Ma olen siis sama päris kui kärbseid püüdev kass või kalu varastav mink. Ma olen! Ma ei mõtle, et olen, vaid olengi lihtsalt üks osa kõigest olevast, selle olemise sees, selle olemisega osaduses. Ja mis kummaline asi – ma olen sedamoodi õnnelik.

Kes kuidas, aga mina lähen oma rikutuses üsna harva niisama loodusesse lonkima, vaid vajan selleks mingit eesmärki, olgu selleks siis kalad, seened, marjad, pähklid või loodusfoto. Ent kui ma sinna kord juba läinud olen, siis hoolimata sellest, kas ma mõne kala kätte saan või seeni leian, tuleb minu sisse midagi niisugust, mis annab mulle jaksu linnas jälle edasi sekeldada. Ja kui ma miskipärast pikemat aega kalale ei pääse, siis muutun närviliseks, kuna mul on välja kujunenud selgekujuline sõltuvus.

Tegelikult oleme me kõik nii ihuliselt kui ka hingeliselt täielikus sõltuvuses loodusest. Ärge selle sõltuvuse vastu sõdige, vaid tunnistage seda, võtke omaks, andke järele. Kui võtame omaks, et meie pole üle looduse, vaid loodus on üle meie, hakkab kohe palju kergem.

Kes on Vladislav Koržets?

Eesti humorist, kirjanik, ajakirjanik ja kalandushuviline Vladislav Koržets sündis 1951. aastal Krasnojarski krais Siberi eestlaste perekonnas. ­Eestisse tuli perekond 1952. aastal. Vladislav Koržets õppis Tallinna 27. Mittetäielikus Keskkoolis, Tallinna 44. Keskkoolis, Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis, Tallinna Kaugõppe Keskkoolis (1970); lõpetas 1974. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi matemaatikaõpetajana. Esimene ­humoresk avaldati 1974. aastal Noorte Hääles. Aastatel 1976–1995 töötas ajakirjas Pikker, 1996–2002 ajakirjas Kalastaja. Alates 2007. aasta sügisest saatesarja „Osoon” saatejuht. 1987. pälvis ta Oskar Lutsu huumoripreemia, 2011. aastal Valgetähe viienda klassi ordeni. Lisaks humoreskidele on Vladislav ­Koržets kirjutanud estraadipalasid, novelle, lastejutte, näidendeid, ­kuuldemänge, filmistsenaariume, laulusõnu, aga ka õngitsemisõpiku ja kokaraamatu.