Lapselaps tuli linnast vanaemale maale külla. Markus oli kolmandaks sünnipäevaks saanud tahvelarvuti ja oskas sealt igasugu vahvaid asju vanaemalegi näidata. Imevidin muidugi. Vanaema näitas taadilegi, et vaata, mis nad kõik välja ei mõtle: puuduta ja juba pilt teine!
Vanaema jälle tahtis omakorda lapselapsele päriselu tutvustada. Ta pani köögiakna taha linnumajja pekki ja näitas siis, milline näeb välja kollane tihane ja milline punase kõhuga leevike. Siis aga lendas kohale üks pisitilluke linnuke, keda mammagi nägi esimest korda. Poiss ronis põlvili aknalauale, pani oma näpud aknaklaasile ja vedas klaasi keskelt laiali, et saaks linnu lähemale tõmmata, nagu moodsas tahvelarvutis käib. Vanaema suu vajus imestusest lahti. Hiljem pidasid nad papaga kohe tükk aega aru, kuidas küll lapsuke suureks saades hakkama saab. Või Markus nendega hakkama saab.
Tänases ajakirjas 60+ tõdeb Tallinna Ülikooli Kasvatusteaduste Instituudi direktor Kristi Vinter, et lapse suurim mõjutaja praegu ongi ekraanidest küllastunud keskkond. Nutivahendid satuvad paljude laste kätte juba enne, kui nad rääkima ja kõndima hakkavad. Ja teisalt, eks see ole ju vanematelegi mugav: annad kärsitule ja jonnivale põngerjale nutika vidina kätte ja vaikus on majas. Saad rahulikult oma asjadega tegelda või oma arvutis teistega suhelda.
Murelikuks teeb kasvatusteadlast see, et nooremal põlvkonnal jääb nii omavanuste kui ka vanematega silmast silma suhtlemist järjest vähemaks ja suhted ema-isa ning vanavanematega kaotavad läheduse. „Tänased lapsed hindavad asju, mitte suhteid,” lisab kasvatusteadlane murelikult.
Tõepoolest, ka praegused neljakümnesed ja veidi nooremadki kasvasid ajal, kui nad said kogemusi lähedastelt, loodusest ja laudast. Arusaam elust ja inimestest toetus sellele, mida lapsed olid ise näinud ja kogenud. Praegused noored toetuvad tihti arvutiga sülle potsatanud kurioosumitele ja vahet pole, on nad siis tõesed või mitte.
Sellest, millised on nutilaste tulevikuohud, räägitakse veel vähe. Ameeriklased on seda juba uurinud ja arvavad, et terviseohuks on vähene liikumine, rasvumine, silmahaigused ja vaimsed probleemid. Ka on ameeriklased jõudnud järeldusele, et nutitelefoni ja tahvelarvuti küüsis lapsi ja noori ähvardavad selgroo- ja kaelavigastused. Mis seal imestada, kui pea on pidevalt ettepoole kaldu asendis. Sealsetest uuringutest selgus, et kui pead mõnikümmend kraadigi ettepoole kallutada, hakkab pea raskus selgroole mõjuma. Valud ja kahjustused, need tekivad hiljem.
Ega me rauaaega tagasi minna saa, ei pea ega tohigi taandareneda. Mõõdukust on vaja. Ajakirjast, mida käes hoiate, leiab lugeja mitu head nõuannet, kuidas vanavanematele külla tulnud järeltulijaid ahvatlevast nutimaailmast veidigi eemale saada. Üks lahendus on vana hea lauamäng. Mäletate ju vahvaid õhtuid pereringis, kui laual oli „Reis ümber maailma”, „Onu Stjopa” või „Tsirkus”. Nalja sai palju ja ära tuli õppida nii oskus suuremeelselt võita kui ka kaotada. Mõlemaid läheb elus tarvis.
Tegelikult ju lapsed tahavad, et nendega tegeldakse, sest nii nad tunnevad, et neist hoolitakse.
Hoiame lähedasi suhteid!