Mitte ainult ühe küla ja ühe naise mure

Maakodu. Pilt on illustratiivne. Foto: Marina Puškar / Postimees

Olen alati pisut kadestanud inimesi, kel on olnud õnn elada kogu elu ühes ja samas paigas. Oma kodukülas. Neis inimestes on hingerahu, väärikust ja enesekindlust. Sellist enesekindlust, mille annab kindel seljatagune, kodulaaned või kodurand, turvaline ümbrus.

Saaremaal elav tuttav soomlane imestas kunagi, et pea kõigil kuressaarlastel on maakodud, kuhu nad nädalavahetusteks kaovad. Soomes on soomlastel heal juhul pisikesed mökkid, kus nad ainult suvel käivad.

Küllap on eestlastel maa-armastus veres. Maakodudes ei käida ju mitte ainult vanemate pärast ja neil abiks, sest kui ema-isa toonela teele läinud, ei kiputa maamaju maha müüma. Need hoitakse alles ka lootuses kui mitte varem, siis pensionipõlves sinna päriseks kolida või vähemasti suurema osa aastast seal elada.

Üsna mõnus võis olla maale kolida siis, kui mehed jäid pensionile 60- ja naised 55aastaselt. Kui linnas ei leidnud nii noored pensionärid endale rakendust, siis maal juba tegevusetuse üle kurta ei saa. Kui muud pole, siis väike aiamaa ikka, kust vähemalt oma toidulauale lisa tuleb ja nii saab ehk kasina pensionigagi paremini hakkama.

Kuna pensioniiga on tõusnud, saab minu põlvkond oma unistuse maale elama minna viia heal juhul ellu 65aastaselt, tulevastel põlvedel pole ilmselt sedagi lootust.

Aga keegi ei keela ka praegu kogu oma vaba aega maakodus veeta. Paljudes Eestimaa külades ongi juba enamik asukaid nii öelda suvitajad, ehkki mõiste „suvitaja“ pole päris täpne. Suvitamine seostub suve ja luuslangi löömisega, maakodus on aga tuhat tegemist ja seal ei käida kaugeltki ainult suvel. Tean inimesi, kes sõidavad näiteks Tallinnast Muhusse pea igaks nädalavahetuseks ja seda aastaringselt. Sest maal närv puhkab.

Sellele eestlaste pendeldamisele linna- ja maakodude vahel on viidanud väga õnnestunult Valdur Mikita oma „Lingvistilises metsas“. Paremini kui tema seda kirjeldab, ei oskakski ilmselt.

Muidugi ei pea selleks, et „päriselt“ maale kolida, ootama pensionipõlve. Kampaania „Maale elama” kaudu kutsutakse ja lausa oodataksegi küladesse eeskätt noori, täiselujõus inimesi. Küllap neid ka tuleks, igal juhul rohkem kui seni, kui vaid tööd leiduks. Just tööga on aga maal kehvad lood. Kaugeltki kõik inimesed pole ka nii ettevõtlikud, et ise endale tööandjaks hakata. Ja olgem ausad – selleks on vaja üsna suurt algkapitali. Vaevalt ainult töötukassa antavast ettevõtlustoetusest piisab. Aga esmalt peab olema muidugi idee, millega maal ära elada. 

Ka paarkümmend aastat tagasi, Eesti taasiseseisvudes kutsuti eestlasi maale – talusid taastama, esiisade maid tagasi võtma. Paraku ei räägitud siis või kui räägiti, siis mitte väga veenvalt, et ennesõjaaegsete väiketaludega pole taastatud Eesti Vabariigis midagi peale hakata. Mõneteistkümne hektariga võib küll ehk ära elada, aga seda mitte paari lehma pidades, nagu vanal heal eesti ajal. Nii et juba talude taastamise ajal oli puudu eeskätt ideedest, mida oma väheste hektaritega peale hakata.

Siiski ei ole ma nõus, et linnastumine on paratamatu, nagu armastatakse väita. Maalt on küll alati linna mindud – haridust omandama, maailma avastama, paremat tööd otsima. Ning on elukutseid, millega polegi maal midagi peale hakata. Aga see, et ka näiteks maapiirkondadest Tallinna läinud eestlased kolivad pigem suurlinna lähedale maale, tõestab, et eestlane tahab elada looduses ja olla omaette. Eestlane tahab privaatsust, mida suurlinn talle ei paku. Seda privaatsust ja looduslähedast elukeskkonda tahavad nautida ka inimesed, kes peavad oma igapäevast leiba linnas teenima. Mida tõestavadki alal hoitud maakodud.

Kuid ka maakodude alles hoidmine muutub järjest raskemaks. Mõni aasta tagasi leidsin aastatuhandevahetusel suletud Saaremaa Vätta algkooli ümbruses ringi kõndides ühest taluõuest naise, kes kurtis, et tal ei õnnestu enam isakodus käia. Bussigraafik oli kulude kokkuhoiu mõttes pandud paika nii, et nädalavahetuseks koju ja sealt töönädala alguseks Kuressarde ei pääsenud. Aga koduõued, kus enam inimese jalg ei astu, hõivavad metsloomad, täheldas see linnas õpetajaametit pidav naine. Ja see pole kaugeltki selle ühe naise ja ühe küla mure.

Jah, linnastumine on paratamatu siis, kui inimestele tehakse maal elamine ja seal käimine võimatuks. Kui maalt kaovad mitte ainult koolid, apteegid, pangaautomaadid, sidejaoskonnad, perearst, vaid ka kauplused ja bussiühendus.

Järjest rohkem on hakanud kostma hääli, et tänapäeval saavad maal elada ainult jõukad inimesed, need, kes suudavad osta ka maasturi, sest tavalise sõiduautoga enam igasse külasse ei pääse. Aga rikkadki peavad mingil moel maale jõudma. Kui kohe pärast Tallinna linna algaks võsa, ei pääseks nad sinna ka oma maasturiga.

Riik peab hoidma maapiirkondades alles mingisugustki infrastruktuuri ehk moodsa sõnaga taristut ja seda hoolimata sellest, kui palju inimesi maal elab. Juhul, kui ei kavatseta maainimesi just sunniviisil linnadesse ümber asustada. Aga linnadeski on vaja neil elamuid ja töökohti. Ja alati on inimesi, kes ei kohane linnas iialgi (kuigi, keda see huvitab?).

Ma loodan siiski, et maaelu lähimail aastakümneil veel päriselt ei hääbu. Seni, kuni jätkub memmesid ja taatisid, kes ei raatsi oma kodust isegi vanadekodusse minna. Ja kuni jätkub eestlasi, kes linnades elades hoiavad alles ka oma maakodud.

Milline on aga Eesti maaelu näiteks viiekümne aasta pärast? Kas siis on maal vaid loetud arv suurtalunikke (süüa tahame ju kõik!), mõned turismitalud ja üksikud maaelu friigid. Või ongi poole sajandi pärast Eestimaa väljaspool suuremaid linnu ja keskusi kaetud ühtlaselt võsaga ning eestlased käivad puhkamas vaid välismaal?