Keerulisi aegu üle elanud Järvakandi segakoor tähistas oma 110. juubelit

Järvakandi segakoor. Foto: Erakogu

Rõõmsameelne Järvakandi eakate segakoor tähistas detsembrikuus oma 110. juubelit. Koori president Valdek Tomson tähistas koos koori juubeliga ka oma 82. sünnipäeva.

Kuidas Järvakandi segakoor alguse sai?

Järvakandi Purku vallakooli lauluõpetaja Johannes Tamman kogus enda ümber laululustilisi noori ja koostas neist 20liikmelise segakoori, et võtta osa 1896. aastal Tallinnas toimunud VI üldlaulupeost.

Selles kooris laulis ka Järvakandi mõisa muusika - ja laululembene noor metsavaht Jüri Bachmann, kes peale laulmise õppis seal ka harmooniumil noodikirjast lauluviise mängima, samuti erilisi dirigeerimisliigutusi ja selle juurde kuuluva miimika-algeid.

Teatavasti olid selleaegsed mõisakõrtsid hilisemate seltsi - ja rahvamajade eelkäijad, kuhu peale joomasõprade kogunesid ka ümbruskonna noored seltskondlikult aega veetma.

Kord 1904. aasta sügisel astus noor metsavaht Jüri Bachmann Järvakandis Vihaku kõrtsi, et peale päevaväsimust toop külma õlut ära juua. Peale kaarte mängivate noorukite lällutasid seal ka kutselised napsuvennad. Seda märulit kuuldes ütles Jüri nördinult: „Huvitav, et nii ilus asi nagu laul kipub inimestele suhu ikka siis, kui nad on purjus ja selle koledal kombel ära rikuvad!”

Ja noored vastasid talle: „No miks sa, Jüri, seal Purkus kisamas käid, tule ja õpeta meidki korralikult laulma.”

1904. aasta oli maailmas paljude tähtsündmuste aasta. Sel aastal toimus Londoni sümfooniaorkestri esimene avalik kontsert, algas Vene-Jaapani sõda, suri tuntud vene kirjanik Anton Tšehhov, asutati kirjastus „Noor Eesti” ning sündis kahekümneliikmeline Järvakandi segakoor.

Mäletatakse, et esimesteks õpitud koorilauludeks olid „Mu isamaa, armas”, Kallis Mari”, „Ketra, Liisu”, „Kuldrannake”, „Sind surmani”, „Õrn ööbik” ja veel mitmeid kirikulaule. Kooriharjutusi tehti koorijuhi kodus, kus ta harmooniumiga lauluviise õpetas, samuti nii metsas vabas looduses kui ka kõrtsiruumis.

Nii lauldi eneste ja teiste südamerõõmuks kuni 1914. aasta suveni, kui Esimese maailmasõja augustikahurid paukuma hakkasid. Koos ligemale Eestimaa saja tuhande mobiliseerituga saadeti sõjaväljale ka Järvakandi segakoori asutaja ja selle armastatud juht Jüri Bachmann. Värisevate kätega avati ametlikke kirjaümbrikke, kus tavaliselt oli surmateade keisri ja Isamaa eest langenu kohta. Kuid Jüri Bachmann jäi igavesti teadmata kadunuks.

Paljudeks aastateks vaikisid ka laulud Järvakandis, sest kõik siinsed Saksa keisririigi alamatest klaasimeistrid saadeti kui rahvavaenlased Siberimaale.

Alles 1926. aastal kutsuti Rahvahariduse Seltsi eestvedamisel tuntud-teatud laulurahvas jälle kokku, et suikunud segakoorile uuesti elu sisse puhuda. Dirigeerima asus klaasivabriku insener Neumann, kes suure õhinaga hakkas kaotatud aega tasa tegema. Juba 1930. aastal laulis segakooris üle neljakümne laulja. Valmistuti 1933. aastal Tallinnas toimuva X üldlaulupeol osalemiseks, kuid alanud ülemaailmne majanduskriis, mis vapustas vundamendini ka Järvakandi Tehaseid, jättis selle vaid unistuseks. Insener Neumann lahkus Järvakandist.

Järgnevatel aastatel püüdis tekkinud tühimikku täita kohaliku algkooli õpetaja Selma Mikiver ( Puns). Arvuka segakoori juhtimisest paremini õnnestus tal luua koolis hea õpilaskoor.

1938. aastal sai Järvakandi segakoori uueks juhatajaks vabrikukooli juhtima tulnud Johannes Särekanno, kelle taktikepi all koor jälle õiged lauluhääled suhu sai. Veendunud isamaalasena saadeti Särekanno 1945. aastal Siberimaale meelt parandama.

Algas tulijate-minejate dirigentide jada kuni 1951. aastani, kui Gustav Ernesaksa soovitusel hakkas Järvakandi Tehaste segakoori juhatama RAMi liige Harald Siiak, kes tegutses koorijuhina täpselt kümme aastat. Tema ajal kasvas koor rekordiarvuliseks, 82liikmeliseks kõrge kunstilise tasemega kooriks. Järvakandi segakoori tunnustati ka väljaspool vabariigi piire. Laulupidudelgi autasustati koori üldlaulupeo peakomisjoni aukirjadega. 1958. aasta 8.mail esines koor Vändras Mihkel Lüdigi matusetalitusel.

Ei saa mööda minna ka Harald Siiaku andekast mantlipärijast, Siberist Kirovi linna Filharmooniast tulnud Kalju Allikust, kelle ootamatu traagiline surm kõiki vapustas. Nimelt roimus 1964. aasta 2. augustil suurejooneline Järvakandi laulupäev „Hüvasti, suvi!”. Sellel oli traagiline finaal. Järvakandi laulupäeva peadirigent ja kogu ürituse peakorraldaja Kalju Allik dirigeeris lõpuakordina suurepäraselt õnnestunud laulupäeva ühendatud koore ja orkestreid. Rahvas skandeeris: „Kalju! Kalju! Kalju!”. Koorijuhtidele ja orkestrite dirigentidele pandi kaela rasked tammepärjad. Teel koju, umbes poolteistsada meetrit laululavast, katkes ootamatult armastatud koorijuhi elutee. Sellele kohale istutati tamm, mis tänaseks on kasvanud ilusaks suureks käharaladvaliseks puuks – mälestussambaks juhtunule.

Alates 2000. aastast tänaseni juhatab segakoori maestro Heldi Tagel. Koos temaga on koor esinenud 168 korral ning laulnud 210 laulu. Koor on Heldi Tageli juhatusel osa võtnud Eesti erinevatest lauluettevõtmistest, kahel korral, aastatel 2004 ja 2009 osales Järvakandi segakoor ka üldlaulupeol.

Praegu on segakooris 24 lauljat: 11 meest ja 13 naist. Koori noorim laulja on 51aastane ja vanim 85aastane. Koori keskmine vanus 74,63 aastat. Segakoori kõige staažikam liige oli Rosalie Jürgenson (14.05.1926–15.12.2014), kes laulis kooris alates 1940. aastast ja kelle elutee lõppes möödunud aasta detsembrikuu keskel.

Segakoori 29. dirigent Heldi Tagel iseloomustab oma koori sõnadega: „Oleme rõõmsameelne eakate koor.”

Koori 110. juubelil autasustati Eesti Segakooride Liidu tänukirjaga Helvi Maalikut ja Linda Villideot, kelle lauluaastaid on 65 ja Aleksander Maalikut, kes on kooris laulnud 64 aastat. Staažikamad lauljad on ka Ants Sepp, kes on kooris laulnud 59 aastat ja on ka segakoori solist; Lehti Lepp ja Eha Saar on kooritegemistest osa võtnud 56 aastat. Einu Endrekson on koorivanemana tegutsenud juba 34 aastat. Koori president Valdek Tomson tähistas koos koori juubeliga ka oma 82. sünnipäeva.

Seekordsest juubelikontserdist võtsid osa ka segakoor Videvik Tallinnast Salme Kultuurikeskusest (dirigent Vaike Sarn), Järvakandi meesansambel Viisitiim (dirigent Heldi Tagel) ja Järvakandi Pauluse koguduse naisansambel (dirigent Eha Teras). Juubelikontserdi lõpetas kooride ühislaul „Ta lendab mesipuu poole”.