Istuva töö ja passiivsususe tõttu sureb Euroopas üle poole miljoni inimese aastas

Istuv töö. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Teadlased tegid kindlaks, et istuv töö koos vabal ajal füüsilisest aktiivsusest hoidumisega viib Euroopas aastas umbes 676 00 enneaegse surmani.

Tosina aasta vältel enam kui 330 000 eurooplase suremust uurinud teadlased järeldavad, et päevas juba paarkümmend minutit tempokalt jalutades on võimalik langetada enneaegse surma riski 16–30 protsenti.

Rahvusringhäälingu teadusportaal kirjutab, et mõõduka aktiivsuse kasulikku mõju võis näha nii normaal- kui ülekaalus olevat inimeste hulgas.

Cambridge'i ülikooli teadlaste juhitud töörühm analüüsis vähile ja toitumisele keskendunud uurimuse käigus inimeste kehakaalu, vööümbermõõdu ja füüsilise aktiivsuse kohta kogutud andmeid. Tosina aasta vältel suri 334 161 uurimusse kaasatud inimesest 21 438. Töörühm leidis, et päevas füüsiliste harjutustega vähemalt 90–110 kalorit põletanud inimeste suremus oli võrreldes täielikult istuva eluviisiga inimestega 16 kuni 30 protsenti väiksem. Kulutatud kalorite on võrreldav päevas 20 minutit tempokalt jalutamisega.

Kui juba vähenegi füüsiline aktiivsus mõjus soodsalt nii väiksema kui suurema kehakaaluga inimestele, pidid teadlased analüüsi tulemuste põhjal nentima, et vähese liikumise tulemusel kannatab kõige enam kõhnemate inimeste elukvaliteet. Mõõdukast liikumist lõikavad aga kõige rohkem kasu normaalkaalus olevad inimesed.

Surmapõhjuste täiendaval uurimisel leidis uurimuse juhtivautor Ulf Ekelund kolleegidega, et istuv töö koos vabal ajal füüsilisest aktiivsusest hoidumisega viib Euroopas aastas umbes 676 00 enneaegse surmani. Näitaja moodustab kõigist enneaegsetest surmadest umbes 7,5 protsenti. Ülekaalulisuse täieliku kõrvaldamisega suudetaks seevastu ära hoida seevastu 3,6 protsenti surmadest. Vaatamata sellele, et ülekaalulisuse ja vähese liikumise tulemusel kasvavad haigusriskid on II tüüpi diabeeti kõrvale jättes laias laastus samad.

Uurimus ilmus ajakirjas American Journal of Clinical Nutrition.

Tagasi üles