Individuaalset tööd tuleb teha isegi nende meestega, kes on omal ajal olnud kultuurimajas Figarod igal alal ning jõudud karjääri tähetunnini „soolonumbriga naiste liikumisrühmas”. Siis oli sellel kõigel teine mõte, näiteks lõõgastumine enne järgmist tööpäeva. Nüüd, kus järgmist tööpäeva ei koida, on ka lõõgastumisel teine sisu ja roll.
Vananemine ja elukorralduse muutus ei tähenda, et inimese põhivajadused muutuvad. Ka pensionipõlves on vaja suhelda, seada eesmärke, tegutseda ja saada tunnustust. Huvitav on, et loodus aitab vanemas eas uute hobide tekkimisele kaasa. Inimene on pika elu jooksul mõndagi märganud ja teinud järeldusi, tema aju on elukogemusest tihe. Ta oskab tähele panna ja teab paljude alguste lõppu juba ette. See annab hea eelduse loominguks. Vanamehed on suurepärased leiutajad, aga mitte ainult.
Hiljuti kohtusin mehega, kes oli neli aastat tagasi luuletama hakanud. Ülo imestas ise ka, kuidas tema kaustikud täituvad värssidega. Temal, kes ta on koolipõlvest peale luuletusi vihanud. Nüüd on Ülol kirg, mis on võrreldav tundega viiskümmend aastat tagasi tüdrukuid taga ajades. Ülo tahab raamatu välja anda.
Hakkame, mehed, minema. Kodust välja! Kõndima!
Olen uurija, kelle huvi on vanemate inimeste õppimine ja areng. Töötan Tallinna Ülikooli Eesti Demograafia Instituudis nooremteadurina, õpetan Kasvatusteaduste Instituudis ainet nimega geragoogika ning kirjutan doktoritööd põlvkondadevahelise õppe metoodikast. Olen kaitsnud magistritasemel tööd matemaatika (TÜ), pedagoogika (TÜ) ja ärijuhtimise (EBS) erialal. Üles kasvasin Tartumaal Lähtel. Vanemad on kooliinimesed. Kuni 2000ndate alguseni elasin ja töötasin Tartus. Mul on kolm täisealist last.
Kakskümmend aastat tagasi tegin kaastööd Ajakirjade Kirjastuse ajakirjadele, kõige rohkem ajakirjale Pere ja Kodu. Siis asusin tööle andmeanalüüsifirmasse Resta. Elu tõi Tallinnasse Maksu- ja Tolliameti IT-osakonda. Kümme aastat tegutsesin Tallinna Ülikoolis teadmiste- ja tehnoloogiasiirde valdkonnas. Tundub, et iga aastaga jääb vaba aega järjest vähemaks. Olen ikka jooksmas käinud, vormi kõrghetk oli 2012. aastal Tartu jooksumaratonil (23 km). Uus kirg on GPS-art ehk sportlik „jalgadega joonistamine”. Minu soov ja eesmärk on muuta ühiskonda nii, et hakkaksime vanuse asemel nägema isiksust ja et inimesel oleks arengu- ja eneseteostusvõimalused kuni tema teekonna lõpuni.