Juhtkiri: Ah, saaks juba pensionile

Eve Rohtla Foto: Elmo Riig / Sakala

Nägin unes, et ma jäin pensionile. Algus oli kena: sai südamest magada, ei pidanud kuhugi kiirustama. Nagu pühapäeva hommik, mis on täielikult enda päralt.

Arvan, et mingil eluhetkel on meist kõik pensionilejäämisest unistanud. Eriti siis, kui miskit meeltmööda pole. Minu uni ei kestnud nii kaua, et oleksin pensioniaja argipäevani kulgenud. Rutiinini, mis toob kaasa vaikiva telefoni, väikese sissetuleku, tühjad päevad ja tunde, et sind ei ole mitte kellelegi vaja.

See tunne tuleb siis, kui inimene pole pensionile jäämiseks valmistunud. Eks ta veider ole, et isegi kuldseks eluetapiks tuleb kodutöö ära teha. Tänase ajakirja hingeelu teema just sellest kirjutabki.

Eriti valusasti tunnevad end kindlasti need, kes pole pensionile jäämise otsust ise teinud, vaid neid on sellesse seisu sunnitud. Mäletan, kui suure stressi ja hingevaeva see minu töökale isale kaasa tõi. Tema, kes ta oli harjunud igal hommikul kell 4.30 tõusma, ei pidanud seda ühtäkki enam tegema. Aga uni läks sellest hoolimata varakult ära. Tal polnud enam kuhugi minna. Mees saalis päevad läbi külmkapi ja garaaži vahel, otsis tegevust ja toimetamisi.

Pensionärist ema, kes oli harjunud selle hetkeni päeva isepäi ja omal moel sisustama, tundis, et ta ei saa seda enam rahulikult teha. Segadust oli palju.

Isa leidis suhtlemist ja rõõmu erinevatest seltsidest ja kooskäimiskohtadest, ema aga jäi turvaliste koduseinte vahele, kuduma ja raamatute seltsi.

Naised saavad reeglina varem pensionile. Aga pikka aega koos elanud paar võib ju ka varem plaane seada. Näiteks nii, et need aastad, mis perepeal veel teenida on jäänud, töötab ka naine, et siis korraga kodust elu nautima hakata või reisile minna.

Õnn võibki olla rahulik, stabiilne ja igav. Targad mehed ütlevad, et sellises õnnes pole midagi dramaatilist. Samas on inimesi, kes aina püüdlevad ja on igale elumuutusele avatud. Aga kui üks pettumus järgneb teisele, siis on tunne, nagu sa elatuksidki löökidest. Kuid oleme kogenud, et positiivne emotsioon on seda võimsam, mida kauem oled tunnete vastasskaalal püsinud. Nii saad paremini aru, et tegelikult oled oma eluga rahul.

Teame 70aastaseid tudengeid ja 80aastaselt esimese luuleraamatu välja andnud vanaemasid. Langevarjuga hüppajaid ja sukeldujaid võib olla ka 70–90aastaste seas. Need näited kinnitavad, et mitte kunagi pole hilja teha midagi niisugust, mis iseennastki üllatab.

Kõik oleneb inimesest endast, tema elustiilist ja -tahtest, aga ka headest sõpradest ja tuttavatest sinu ümber. Psühhoterapeut Alexander Kotschubei kirjutab tänases ajakirjas, et pensioniiga on enese uut moodi teostamise aeg. „See on iseenda avastamise aeg. Inimese vanus ja pensionile jäämise fakt pole mingi takistus, vaid lihtsalt märk, et kätte on jõudnud aeg end uues rollis tundma õppida,” lisab ta. Igal meist on selleks täielik õigus.