Vanavanemad, rõõmustage uute võimaluste üle!

Moodne internetitelefon on Kodu-Eestisse jäänud lapsi ja lapselapsi igatsevate vanaemade-vanaisade jaoks justkui loodud. Võimalus tasuta reaalajas heli ja pildiga suhelda on superlahendus ja ravib igat sorti igatsust suisa võluväel. Skype on videopildiga internetitelefon. Sellega toote oma lähedased otse jõulukuuse kõrvale ja saate neile ka muul ajal rõõmsalt lehvitada.

FOTO: www.shutterstock.com

Külastasin hiljuti vanu ­peretuttavaid, kuid rõõmsa taaskohtumise asemel leidsin eest mitte ­pelgalt ­murelikud, vaid suisa veekalkvel ­silmadega ­vanavanemad.

Põhjus on Eesti oludes aga ­igapäevane: poeg kolis koos perega välismaale, armastatud lapselapsed mõistagi ka ning see emotsionaalne hoop oli lahus oldud paari kuuga kasvanud ­väljakannatamatult ­valusaks. Mida siis teha?

Kui arvestada Eestist lahkunute arvu, võib taolisi murest murtud vanavanemaid olla kümneid tuhandeid. Samas – mitte kõik ei muretse, vaid rõõmustavad koos laste ja lastelastega uute võimaluste ja põnevate väljakutsete üle.

Olgem ausad, oleme ju kõik soovinud ja unistanud sellest, et meie lapsed ja lapselapsed saaksid hea hariduse, väärika ametiposti ja neil oleks võimalus maailma näha. Muidugi ühel tingimusel: tulgu koju tagasi!

Lähevad, aga tagasi ei tule

Nüüd on see aeg käes. Nad lähevadki, kes õppima, kes tööle, kes abiellub – aga tagasi ei tule … Me pole veel ära harjunud mõttega, et nii see võibki jääda: meie perekonda lisanduvad võõrast keelt rääkivad miniad ja väimehed, meie lapselapsed või lapselapselapsed sünnivad kaugel Austraalias või Inglismaal. Meil tuleb neid vaatama sõita maade ja merede taha, peame endale selgeks tegema interneti ja õppima ehk isegi võõrast keelt. Muutuda võib mitte ainult suhtlemise vorm, vaid ka keel, milles suhtleme, ja meie armsaid lähedasi pole iga päev füüsiliselt meie kõrval.

Oleme astunud sõna otseses mõttes kahe jalaga kosmopoliitsesse maailma, mis on piirideta mitmes mõttes: geograafiliselt, võimalustelt ja kogemuslikult. Kuigi kõik eelnimetatu on ju iseenesest hea, võib see isiklikul tasandil mõjuda pigem katastroofina. Kuid stopp! Kas muretsemises pole mitte sageli esikohal mure meie eneste pärast?

Tagasi üles