Juhtkiri: Mida kaugem, seda kallim?

Eve Rohtla Foto: Elmo Riig / Sakala

Ma ei tea kedagi, kes ei teaks kedagi, kelle lähedane on välismaale tööle ja elama läinud. Kui arvestada Eestist lahkunute arvu, võib jõulude eel ja ajal üksi nukrutsevaid vanavanemaid olla kümneid tuhandeid.

Üllatusega oleme ühtäkki vanavanema seisuses ja harjume ruttu. Meile meeldib järeltulijatega aega veeta. Põnevusega jälgime lastelaste kasvamist, sest ei pea vastutama ega piiranguid seadma. Seda enam, et näeme neid palju harvem, kui tahaksime.

Aga kuidas lastelaste arengust osa saada, kui nad elavad välismaal? Näiteks Austraalias, kuhu ka kõige rikkamad inimesed tihti reisi ette ei võta. Kui lapselapsi on rohkem, mõni veel päris pisike, võib juhtuda, et laste pere külaskäiku tuleb mitu aastat oodata.

Raske on harjuda mõttega, et perekonda lisanduvad võõrast keelt rääkivad miniad ja väimehed, et meie lapselapsed sünnivad kaugel Ameerikas või Inglismaal. Et meil tuleb neid vaatama sõita maade ja merede taha, et peame vanas eas isegi võõra keele ära õppima. Talumatu on mõtegi, et armsaid lähedasi pole iga päev meie kõrval.

Oleme jõudnud piirideta maailma, millest me ise omal ajal unistadagi ei osanud. Isegi võõrkeele õppimine tundus siis mõttetu, sest seda ei läinud ju vaja. Kes tol ajal praegusest vabadusest mõelda julges.

Oleme unistanud ja lootnud, et meie järeltulijatel hästi läheks, et nad saaksid hea hariduse, leiaksid väärilise ja hästi tasustatud töö, kõrvale usaldus- ja armastusväärse inimese ja et neil elus ainult hästi läheks.

Inimene on isekas. Paljude positiivsete külgede kõrval tundub laste õnn kusagil kaugel meile isikliku tragöödiana. Kuidas meie hakkama peaksime saama? Kas meile ka keegi mõtleb?

Tänases ajakirjas kirjutab hingehellal jõuluajal sellel valusal teemal psühholoog Riina Luik. Millele keskenduda ja mida ette võtta, et kaugel elavaid lähedasi lähemale tuua. Kuidas väljakannatamatult valusaks kasvanud murega toime tulla, ilma selle alla mattumata.

Riina Luik tõdeb, et oleme kuulnud vajadusest muutustega kohaneda, kuid kui see meid endid puudutab, ei pruugi kohanemine nii libedalt minna. „Laste, lastelaste või lastelastelaste lahkumine perekonnast on seotud väga tugevate ja mitmekihiliste emotsioonidega, kohanemisraskuste või isegi hirmudega.” Kuid neist kõigist saab üle, väidab psühholoog, kelle endagi tütre pere elab Inglismaal.

Usun, et kaugel oma elu elavad lapsed mõtlevad samuti meie peale. Ehk rohkemgi, kui arvata oskame. Nagu vanarahvatarkuses nenditud: mida kaugem, seda armsam. Aga kui kokku saadakse, siis on kallistusel ja pail hoopis teine tähendus, kui tal muidu oleks. Elame kas või selle nimel!