Miks sigade Aafrika katk inimesele külge ei hakka?

Sigade Aafrika katk on loomataud, millele on vastuvõtlikud nii kodu- kui metssead ning millele on iseloomulik väga suur suremus. Inimestele sigade katk ohtu ei kujuta, kuid võib põhjustada ulatuslikku majanduslikku kahju seakasvatussektorile. MARKO SAARM/SAKALA Foto: Marko Saarm / Sakala

Sel nädalal jõudis sigade Aafrika katk ka Võrumaale ja Ida-Virumaale. Inimesi ja sigu peetakse biokeemiliselt väga sarnasteks. Oleme lugenud uudist, et inimestele see ei nakka ega meile ohtlik ei ole. Aga miks, küsis Tartu Ülikooli teadusportaal kahelt teadlaselt.

Eesti Maaülikooli sigade meditsiini lektor Julia Jeremejeva kinnitas, et inimesel ja seal on tõesti üsna palju bioloogilisi sarnasusi, aga erinevusi on siiski palju rohkem. „Isegi kehatemperatuur on erinev. Meie jaoks on normaalne kehatemperatuur kuni 37 kraadi, sigadel on see kuni 39,5 kraadi,“ lisas ta.

Tema sõnul erinevad aga inimese organismis olevad rakud nii ehituselt kui koostiselt sigade organismides olevatest rakkudest. „Kuna inimeste ja sigade rakkude pinnad on erinevad, ei oska sigade Aafrika katku viirus inimese organismi tungides selle rakkudele kinnituda ega siseneda. Seega puudub sel ka võimalus seal paljuneda. Sellepärast ei saa see viirus meie organismis elada ega meid ka kahjustada.“

Tema teada on haigusi, mis võivad ohustada nii inimesi kui sigu, ent sigade Aafrika katk ei ole tõesti üks neist. On haigused, mis kahjustavad mõnda loomaliiki või isegi teatud tõuge rohkem kui teisi. „Paralleele võib tuua lilledega. Kui üks lill vajab kasvamiseks rammusat muld, siis teisele meeldib kasvada liivasel pinnasel. Ka organismide vajadused paljunemiseks ja eluks on erinevad,“ kirjeldas ta.

„Üldiselt ei ole aga siiani teada, kuidas sigade Aafrika katku põhjustav viirus täpselt paljuneb ja milliseid tingimusi see selleks vajab. Aga me teame, et see vastik tegelane on väliskeskkonna suhtes väga vastupidav. Näiteks sea väljaheidetes püsib viirus nakkusvõimeline vähemalt 160, pinnases 190 ning toatemperatuuril 540 päeva.“

Tartu Ülikooli rakendusviroloogia professor Andres Meritsa sõnul loeb molekulaarbioloogia. „Inimene ja siga nakatuvad mõlemad gripiviirusega, sest neil on olemas kõik komponendid, mida gripiviirus paljunemiseks vajab, sealhulgas viiruse retseptor, mis on teatavat tüüpi siaalhape,“ selgitas ta. „Sigade Aafrika katku viirus on võrreldes gripiviirusega väga suur ja vähe uuritud viirus.“

Andmed selle kohta, kuidas sigade katku viirus rakkudesse siseneb, on praegu tema andmetel vastuolulised. Teada on, et sigades nakatab viirus makrofaage ehk suuri õgirakke. Need on immuunrakud, mis muu hulgas söövad sissetungijaid ja osalevad põletiku tekkimises.

Samas tõdes ta, et seda viirust võib adapteerida nii sisenema kui paljunema ka primaatide – poolahviliste, ahviliste ning sealhulgas ka inimeste – rakkudesse. „Seda erinevust põhjustavaid muudatusi on vähe uuritud. Kirjanduses väidetakse, et inimest see viirus ei nakata. Sellest tuleb teha oletus, et kui inimese rakkude nakatamine on põhimõtteliselt võimalik, siis jääb nakkus nii lokaalseks (ei suuda levida), et nakkusena seda lihtsalt ei märgata.“

Rakendusviroloogia professor Andres Meritsa sõnul on sadu, kui mitte tuhandeid viirusi, mis inimesi nakatavad, kuid millesse enamus inimesi ei haigestu. „See tähendab, et need viirused haigusi ei põhjusta või vähemalt ei tee nad seda enamasti.“