Lugeja arvab

Postkast Foto: Erakogu

60+, sinuga on hea rääkida, oled vakka ega hakka vaidlema. Mullegi meeldib pigem kodus rääkida kui rahva seas sebida. Ei läinud ma klassi kokkutulekule ega eakate juubelifestivalile. Küll aga sai ette võetud reis Kolga lahe äärde Jumindale. Pensionilisana rallisime kuuseriisikaid ja mustikaid. Ja õues on nii palju lehti riisuda! Sügis langetab neid aeglaselt ja kaua. Pensionäril on ju pidevalt kiire. Teleri ees lösutada ja „seepe süüa” pole kunagi meeldinud. Küll aga on paberkandjale kogutud igasuguseid retsepte ja tarkusi. Kes need ükskord ära jõuab seedida? Urmas Lennuki kolumn oli võrratu! Naersin lausa südamest. Vaimukas tulevikupilt ju – vireleda viletsas vanadekodus tilguti statiivi pärast kakeldes. Ometi oli ju noorus ja armastus. Aga elu pole ju igavene. Mina pole liivale kirjutanud, aga nimed puukoorde olen lõiganud küll. Paraku oli tegemist noorukese lepapuuga ja teiseks kevadeks olid need armid kinni kasvanud. Vaat sulle igavest! Reklaame väldin üldiselt, aga nutitelefoni omast jooksid silmad küll üle ja tabasin lauset: „Nutitelefoniga pole vahel vaja isegi mõelda, vaid telefon teeb selle paljuski sinu eest ära.” Ju me ajud siis pöörduvad taandarenemisele ja sõrmed takkapihta, sest tulemas on ju puuteta telefonid. Kunagi sunnib see kiire areng, tarkuste ja info tung meid ehk puu otsa tagasi? Oma matust ma planeerinud ei ole, aga tuhaks tahaksin küll, et mitte teha kulu ega tüli. Pigem haihtuksin õhku ja vaataksin selge ilmaga alla, kuhu oma tuhk raputada, et see kellelegi selga ei sajaks. Ikka põllumaa ja metsa peale, merele ei taha.

Elvi, Järvamaa

Ristsõna vastus „Vanas eas on aega õitseda”  mulle meeldib. See on tore juhtmõte. Annab elule jõudu.

Ilme Luiga, Palivere, Läänemaa

Järjekordne 60+, vahva nagu alati, täis tarkust ja mõtlemist pakkuv. Nii palju erinevaid huvitavaid teemasid. Tahaks kohe kaasa rääkida. Et olen terve elu meditsiinis töötanud, siis kimbutas mind ravimiallergia. Aga nüüd, vanas eas (olen praegu 69), tuli paar aastat tagasi kallale kummaline nohu, vahel oli raske neelatagi. Meie tark perearst otsustas mu allergoloogi vastuvõtule saata. Selgus, et põen kassi-koera allergiat. Minul on aga viis kassi ja kaks koera ning alles praegu lõi see allergia välja. Peaksin nüüd lemmikutest vabanema, aga seda ei sünni. Õnneks on ravimid. Just vanemate inimeste elu need soojad ja karvased tegelased ju rõõmustavad. Mul pole tänulikumat looma kui varjupaigast võetud kass. Ta on nii inimese moodi. Musta kassi pole vaja peljata. Need ei too mitte õnnetust majja, nagu kiputakse arvama, vaid hoiavad halva kodust eemal.

Olli Tõnurist, Kadrina, Lääne-Virumaa

Pean õigeks hingerahu teemadel lugude kirjutamist. Oma matuste korraldamise lugu aitab paljusid. Olen ühe taolise olukorraga seotud olnud. 11 aastat tagasi pidin oma vanema õe ärasaatmisega tegelema. Lapsi tal ei olnud. Õde oli üksikasjalikult paberile pannud, kuidas toimida, millised riided selga panna, kuhu matta, nimekiri kutsutavatest, mida hauakivile kirjutada, keda lugema kutsuda. Ka säästud olid selleks puhuks. Tegin kõik, nagu tema soovis. Rõhutan – nii käitub inimene, kes on teadlik, et peab lahkuma. Minu õe sõnad: „Maa peale pole jäänud mitte ükski, isegi kogemata mitte.”

Maia Tomson, Kilingi-Nõmme, Pärnumaa

Lugesin huviga teie ajakirja otsast lõpuni, leidsin sealt minu eale väga huvitavaid ja vajalikke nõuandeid, näpunäiteid jne. Tellisin ka kohe ajakirja koju. Selles pakkus minule kõige suuremat huvi oma matuse korraldamine. See paneb mõtlema ja annab julgustust, mida ette võtta, sest need mõtted tulevad ikka aeg-ajalt pähe. Olen 72aastane, elan Tallinnas ja olen ehk siinse matusekorraldusega rohkem kursis kui mujal linnas. Aitäh, et selliseid teemasid puudutate, vahel tundub see tabuna, aga ...

Reet Tüür, Tallinn

Kui lugesin Margus Haava kirjutist ununenud kõhutäiest, meenus üks hiljuti kuuldud kahe pensionäri vestlus. Üks ütles, et ta ei oska enam poest meelepärast toitu valida. Teine kostis, et tema neid praegusaja vorstisaadusi üldse ei osta, neil polevat mingit maitset. Tema ostab tüki sealiha, paneb selle ahju ja siis lõikab sealt viilukesi leivale. Mina küll iga päev ainult liha ei taha. Poodides on nii suur valik, et kõige nõudlikumgi ostja peaks sealt midagi leidma. Mainis ju Sirje Potisepp ka, et nagu tuhmub nägemine ja kuulmine, läheb rooste ka meie maitsemeel. Kes eelmisi aegu on näinud, ei tohiks küll nuriseda. Kui letil olid vaid seajalad, vahel mõni kilo liha, tuli veteran oma punase piletiga ja võttis viimase tüki lapsega naise eest ära. Sellepärast ütlen, et ärgem virisegem. Nüüd on süüa. Peame ainult oma kõhna rahakotiga mõistlikult majandada oskama.

Mare Kroll, Viljandi

Löön ajakirja lahti ja mis ma näen – kirjamees Urmas Lennuk küsib lihtsalt, kas leib on saia mees. Et teater on tema kodu, mille juurde ta aeg-ajalt tagasi läheb nagu vana rehepeksumasina juurde. Elustusid mullegi pildid lapsepõlvest talgute näol, mis liitsid külarahvast. Kogu vili sai korraga pekstud. Pärast tööd söödud klimbisupp lambalihaga võtab praegugi suu vett jooksma. Huumorisoone koha pealt on Lennukil õigus: seni, kuni suudame kasvõi rõõmsa valega toreda huumorikillu visata, pole vanusel mingit tähtsust.

Ella Kraav, Rakvere

Eriti jäi meelde kaks lugu, üks rääkis oma matuste korraldamisest, teine alkoholist. Pole selliste vaatenurkade peale mõelnudki. Tänu kirjutajatele. Muide, seda jõhvikaraamatut tutvustati raadios: tuleb süüa kolm marja päevas ning elad saja-aastaseks. Otsustasin süüa kuus marja päevas ja elada kahesaja-aastaseks!

Tõnu Trikkant

Peatoimetaja teemalehekülge loen alati hea meelega. See puudutab hingekeeli ja paneb mõtlema. Seeneralliga sai tõesti kaasa mindud, kuigi neis ­linnalähedastes metsades jääb valik väikeseks. Tamme- ja lepariisikad, mõned puravikud ja tõmmuriisikad, pilvikud, nüüd ka külmaseened. See-eest oli palju kärbseseeni ja pea kõiki liike nende seast. Sain häid fotosid, uhkemad „nõiaringid” olid punasest kärbseseenest, aga leidus ka kõige kihvtisemaid. Matuseid siiski veel ette valmistama ei hakka, küll aga siis, kui tundub paras aeg käes olevat. Aga ka sellega võib jääda hiljaks. Meelerahu leian rannaniidu loodusest, lindude vaatlemisest, tuulte ja tormide päevadest-öödest. Kohisev meri ja lainetus viivad mõtted kaugete merede taha. Teinekord on jälle tuulevaiksematel õhtutel päikeseloojangud lausa kordumatud.

Laine Põld, Pärnu

Hea oli teada saada, et nõude pesemiseks on abivahendite valik päris suur. Parim käsn pole alati kõige odavam, vaid see, mis kauem vastu peab ja kasutusaeg pikem. Sellised lihtsad ja selgelt mõistetavad nõuanded on alati teretulnud!

Gennadi Vihman, Haapsalu

Minu noorim tütar liigitas lapsena asjad, loomad, linnud kas isase või emase häälega olijateks. Mängides siis piiksus kas peenikese häälega rääkida või tegi madalat, niinimetatud isast häält. Kuigi tuleks olla mõtetega olevikus, kipuvad mälestused vallutama enamuse ruumist mu peas.

Erna