Kolumn: Kas elurõõm või tüdimus ja kurbus?

Kristiina Vaarik Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Olen ligi seitse aastat Saksamaal elanud. Kuigi juba alguses märkasin, kui erinevad on Eesti ja Saksa pensionärid, valdab mind ka aastate möödudes tunne, et Eestis kipub vanemaealistel inimestel elurõõmust puudu jääma.

Kui veel Eestiga tihedalt seotud olin, aga Euroopas vabatahtlikuna tegutsesin, käisin ikka kinos ja teatris, vahel ka kohvikus. Mäletan hetke, kui istusin Lübecki kuulsas Niedereggeri martsipanikohvikus ja mu ümber polnud mitte ühtegi noort inimest. Võib-olla nautis sealset õhkkonda mõni keskealine, aga suures osas mõnulesid kohvitasside taga pensioniealised prouad ja härrad. Vanemate inimestega istusin ma koos ka Hamburgi kinos. Sama üllatunud olin ühes Saksamaa kuulsamas Thalia teatris, kui olin välja müüdud saalis taas üks väheseid noori.

Olin segaduses, sest Eestis käivad sellistes kohtades noored inimesed. Kinos, kohvikus, teatris, isegi klassikalise muusika kontsertidel.

Tean, mida mulle kõigepealt vastatakse – Eesti pensionäridel on palju vähem raha. Olen sellega täiesti päri, sest vanaduspension on Saksamaal suurem, kuigi see sõltub elu jooksul teenitud palgast. Kuna paljud Saksa naised, kes on praegu pensionil, jäid laste sündides koju, siis nende vanadustasu ei ole teab kui kopsakas.

Näiteks Lübeckis, kus elas möödunud aasta seisuga 214 000 inimest, vireleb ligi 10 000 pensionäri vaesuspiiril. Saksamaal on toit küll odavam, aga üür ja elekter enamasti kallimad kui Eestis. Ka nende pensionäride tengelpunga ei jää tegelikult palju raha üle, et iga päev kohvikus endale koogitüki lubada saaks.

Siiski on Eesti pensionäri sissetulek väiksem. Samas on mulle jäänud mulje, et Saksamaal korraldatakse palju vähem tasuta üritusi kui Eestis. Raamatupoodides toimuvatele esitlustele tuleb enamasti pilet lunastada. Eestis on minu hinnangul palju tasuta üritusi, kuid neist osavõtjaid pole sugugi nii palju, kui võiks. Viie aasta jooksul ajalehes Sakala reporterina töötades nägin paljudel põnevatel tasuta üritustel ikka samu nägusid. Tihti murdsin pead, miks nii huvitavat ettevõtmist nii vähe rahvast kaema on tulnud.

Võib-olla on eestlaste tervis sedavõrd kehvem, et nad ei saa isegi siis kodust välja, kui midagi tasuta pakutakse? Võimalik. Eestlased töötavad liiga palju ega oska puhata. Pensionile jõudes pole paljude tervis kiita. Ärgem aga unustagem, et sakslasedki on tuntud kui Euroopa pühendunuim ja usinaim töörahvus.

Saksamaal on arstiabi paremini kättesaadav, erialaarstile saab suures hädas samal päeval ja saatekirja pole juba poolteist aastat enam vaja. Ükskõik kui kalli rohu eest tuleb endal maksta maksimaalselt 10, enamasti aga 5 eurot. Sellel maal on mõeldud ka puuetega inimestele, enamikus kohtades on ligipääs parem ja vajadusel saab tellida invatakso. Ürituste korraldajad annavad enamasti teada, kas ratastooliga sisse pääseb ja vahel juhtub, et ei pääse ka. Haigeid vanemaealisi kohtab siiski igal pool ja tundub, et vähemalt sakslasi haigused koju jääma ei sunni.

Vahest on eestlased erinevate ettevõtmiste ja võimaluste suhtes vähem informeeritud? Ei oska öelda. Eestis on raamatukogukülastus tasuta. Saksamaal ei ole. Näiteks Lübecki raamatukogu aastamaks on 20 eurot. Ajalehti võib samas tasuta lugemas käia nii Eestis kui Saksamaal. Eestlased ei pea televiisorimaksu maksma. Saksamaal on teleri vaatamine kõigile tasuline, maksmata pääsevad vaid diagnoosiga pimekurdid. Teleritasu võetakse korteri kohta ja kui sul pole põhjust hinnaalandust saada, tuleb välja käia ligi 18 eurot kuus. See pole Saksamaa pensionärile sugugi väike summa.

Kõige rohkem on kahju sellest, et Eesti pensionär enamasti ei taha või ei julge vabatahtlikuna kaasa lüüa. Lübeckis elatud aastatest meenuvad mulle alati ettevõtlikud, hakkajad ja rõõmsameelsed Nasrin, Karin, Michael ja teised pensionieas vabatahtlikud. Olin Oxfami heategevuspoes taas üks nooremaid, kes viis tundi nädalas annetatud kaupa sorteeris, riiulitele sättis ja kassas kliente teenindas. Võisin vaid imetleda vanemaealiste energiat ja tahet oma vaba aega millegi olulise heaks ohverdada.

Organisatsioone, kus pensionäridest vabatahtlikud osalevad ja palju ära teevad, on Saksamaal rohkesti. Nad tegutsevad Punases Ristis, heategevuspoodides, looduskaitseorganisatsioonides, spordiühingutes ja loevad lasteaias raamatuid ette. Miks vanemaealised Eestis nii hoolega vabatahtlikuna ei tegutse? Mõistagi on Saksamaal niisugusel elustiilil pikk ajalugu, aga mulle tundub, et Eestis elavad vanemad inimesed on paraku endasse kapseldunud või ei tahagi teiste heaks midagi teha. Eriti kui selle eest ei maksta. Saksamaal ei maksta ju samamoodi vabatahtlikele midagi. Eesti pensionärid on jõud, mis vaba tahte kohaselt tegutsedes suudaks palju muuta ja ära teha.

Kui mõtlen õnnetutele, kurtvatele ja kodus istuvatele vanainimestele, siis meenub mulle Piia. Piia on elurõõmus ja aktiivne. Ta sündis Viljandis, aga sattus sõja käigus Saksamaale ja peab Lübeckis hotelli Rucksack. Piia on pensionil, sest ta on 66aastane, siiski otsustas ta aastaid tagasi pankroti äärel oleva hosteli üürile võtta.

Kui Piiat möödunud suvel mõne eestlastest grupi vastuvõtmisel abistasin, siis küsisin, miks ta seda teeb ja kuidas jaksab. Ta vastas, et suurt raha ei tule ja kehvematel kuudel tuleb mõnikord oma pensionist pealegi maksta. Piia arvates on Lübeckis liiga palju kinniseid ja ebasõbralikke inimesi, aga tema tahab olla hotellipidaja, kelle juures tunneb iga klient end kui oodatud külaline. Kuigi ta põeb mitut kroonilist haigust ja väsib ka vanuse tõttu kiiremini, ei näinud ma Piiat kordagi muresid klientide peal välja elamas. Hariduselt psühhoterapeut, oskab ta olla diplomaatiline. Enim hämmastas aga tema rõõmus ja sõbralik meel raskest minevikust hoolimata.

Loodan väga, et ka Eesti elukogenud inimesed, kes on üksi jäänud, leiavad endas elurõõmu ja tegutsemistahte üles.

Kes on Kristiina Vaarik?

Olen sündinud 36 aastat tagasi Tallinnas, kuid elanud Keilas vanaema kodutalus, mis Kloogalt palkhaaval ära toodi. Kuigi mu ema oli lasteaia muusikakasvataja, käisin Pääsküla lasteaias harva ja veetsin päevad hoopis vanaema ja raamatutega. Kõrvaltänavas elasid luuletaja Helvi Jürisson ja tema tütar Kerttu. Kerttu Soans on nüüdseks samuti armastatud lastekirjanik. Kerttu kutsus mind mitu korda lapsena raadiosaatesse rääkima, andsin välja ka oma ajalehti, mida lugesid sõbrad või klassikaaslased. Põhikoolis hakkasin tegema kaastööd noortelehtedele Postinael ja Meie Meel, enamasti intervjueerisin tollal tuntud lauljaid ja näitlejaid. Õppisin Tallinna Pedagoogilises Seminaris noorsootööd ja Tartu Ülikoolis ajakirjandust. Pärast suvist praktikat ajalehes Sakala jäingi viieks aastaks sinna tööle. Töötasin Saksamaal Hamburgis aasta Euroopa vabatahtlikuna ühes looduskaitseorganisatsioonis, mille kaudu tutvusin oma egiptlasest abikaasaga. Praegu elan juba mitu aastat Saksamaal, esialgu Lübeckis ja nüüd Augsburgis, ning kirjutan Eesti väljaannetele Saksamaa eluolust.