/nginx/o/2016/02/17/5055521t1h8a9a.jpg)
/nginx/o/2014/10/15/3433215t1h04ae.jpg)
Maailmakuulus füüsik Albert Einstein on öelnud: „Lõppude lõpuks surra pole samuti halb.” Eriti kui tead, et matusel tantsivad kõik sinu kui lahkunu pilli järgi.
Oma matuse korraldamine annab meelerahu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enamikule meist ei meeldi mõelda ei enda ega lähedaste surelikkusele. Omaenese matuse kavandamine tähendab justkui tunnistamist, et ühel päeval saabub surm. Samuti märgib see seda, et saad matuse, nagu soovid, ning ilmselt hinnaga, mis tundub õiglane. See tähendab ka hingerahu iseendale ja lähedastele.
Nii juhtub 2011. aastal linale jõudnud filmis „A little bit of heaven” (eestikeelse pealkirjaga „Karta pole midagi” – toim), kus muretut ja kohustusteta elu nautivat noort ja edukat karjäärinaist Mary Corbetti (mängib Kate Hudson) tabab otsekui välk selgest taevast uudis, et tal on vähk. Kui selgub, et ravi tulemusi ei anna ning lahkumine on nädalate küsimus, asub Mary oma matust kavandama. Esialgu kohtab ta kõigi vastuseisu, sest Mary nägemus ärasaatmisest kui lõbusast õhupallide ja muusikaga pargipeost erineb tema lähedaste kujutelmast vägagi.
Büroo täidab lahkunu kõik soovid
Tartus tegutsev terapeut Evi Kahre ütleb, et talle väga meeldib selle filmi peategelase Mary ettekujutus matusest. „Elu tähistavad matused on võrratud. Meil on küll kristlik pärand, mis paneb meid kannatama, aga see ei pea nii olema. Lugege rohkem, avardage oma mõttemaailma,” julgustab ta.
Kahre lisab, et kuigi inimesele on loomuomane ja oluline leinata, ei tohi leina kinni jääda. „Pideva kurvastamise asemel tundke rõõmu, et olete saanud oma abikaasa või vanemaga elada 60 aastat koos. See peaks ikka õnnelikuks tegema!” soovitab ta.
