Urmas Lennuk: Kas leib on saia mees?

Urmas Lennuk. Foto: Arved Mägi / Virumaa Teataja

Kunagi lapsena teadsin ma päris kindlalt, et lusikas on kahvli naine. Koer ja kass olid siis abielus. Ja leib saia mees. Hobusest ja lehmast ei maksa rääkidagi. Küsimus ei olegi selles, kuidas ma säärast „jama” üldse teada sain ja ajasin. Ilmselt keegi „valetas” mulle. Küsimus on hoopis selles, kuhu see teadmine aastatega kaob.

Oscar Wilde rääkis kunagi loo mehest, kes läks igal hommikul, sel ajal kui teised külaelanikud põllul raske tööga oma igapäevast leiba teenisid, metsa ja mere äärde. Ja igal õhtul, kui too mees oma käikudelt naasis, küsisid teised, rasket tööd teinud, mida mees ka nägi. Ja mees valetas neile kokku kõikmõeldavaid lugusid faunidest, murueide tütardest ning näkineidudest. Aga ühel päeval, kui ta tõepoolest neid kõiki oma teel kohtas, polnud tal väsinud põllumeestele midagi kõnelda. Ning külarahvas pildus ta kividega surnuks.

See on kindlasti igavene konflikt. Kultuurilt oodatakse, et see pakuks midagi, mida päriselus ei ole. Meie sotsiaalne tagala peab ometi ju õpetama meid vähemasti unistama. Nagu õpetasid kunagi muinasjutud. Nagu õpetas rahvalaul rasket tööd unustama. Kultuur peab andma meile võimaluse loota, et konna suudeldes langeb sülle tõeline õnn. Mitte küll alati, aga mõnikord. Lootust peab olema, muidu võiksime end hommepäev rahvuslikult oksa tõmmata.

Suhtedki pole midagi muud kui üks teraapiline vorm iidsest muinasloost. Kindlasti ei mõtle me armudes, et just selle inimesega koos tahame vananeda ja vireleda elu videvikutundidel viletsas vanade­kodus tilguti statiivi pärast kakeldes. Noorena soovime pigem jalutada rannas kuuvalgel ja ehitada liivalosse. Noorena ihkab hing ilu. Liivale kirjutada on tunduvalt huvitavam ja põnevam, aga liivale kirjutatu kipub paraku kiiresti kustuma.

Reaalsus õpetab meile juba koolipingis konna lahates, et neid asju, mis ühe printsessi sees olema peaksid, sealt me kindlasti ei leia. Kuldkalake, kes meil akvaariumis elab, võib teha lastele palju rõõmu, aga kolme soovi täitmiseks pole ta bioloogiliselt võimeline. Ja lampi hõõrudes ei ilmu sealt kunagi džinni, kes peksaks Putinile tagumiku kaudu aru pähe tagasi. Kummalisel kombel me isegi ei juurdle selliste võimaluste üle, sest need on kõigest muinasjutud.

Kaotatud paradiis on tegelikult meie enda valikute küsimus ja selles paradoks seisnebki. Koledad asjad juhtuvad kellegi teisega või kuskil kaugel. Kui Ukrainas tabab lennukit traagiline õnnetus, siis ei lohuta meid teadmine, et maailmas sureb iga päev ligi 18 000 inimest nälga või alatoitumisest tekkinud haigustesse. Need 300 inimest on meile lähemal, sest nad oleksid võinud olla meie lähedased, tuttavad, sugulased ... Aga need 18 000, kes iga päev näljast nõrkedes surevad, on tõdemus millestki, mida me reaalselt tajuda ei suuda.

Suhetega on raskel hetkel samamoodi. Ilusad asjad sünnivad filmides või kellegi teisega. Seda, mis filmides pärast tiitrite lõppemist juhtub, me enamasti ei näe. Järelikult pole seda ka olemas. Aga just sealt algabki elu ise.

Hiljuti kohtasin turul kaupmeest, kes luiskas, nii et suu suitses. Ometi kogunesid tema ümber inimesed ja rõõmustasid. Kaupmees pakkus neile kartuleid: muredaid ja muretuid. Loomulikult küsiti rohkem muretuid. Ja neid küsijatele ka anti. Sain minagi, kuigi kartuleid ei ostnud. Veel õhtulgi meenus mulle rõõmus elevus, mida turul tundsin. Too kaupmees seal turul ei müünud inimestele mitte ainult muretuid kartuleid, vaid midagi veel. Midagi, mille eest ei pidanud isegi maksma.

Varsti tuleb talv. Ilmad lähevad külmaks ja päevad pimedaks. Mis oleks, kui me sel raskel ajal püüame natuke rohkem luisata? Olen elus märganud, et luiskajate huuled muutuvad kauniks ja nende silmades peegeldub päevade rõõmsam pool. Mis sest, kui meid ka valetajateks tembeldatakse. Kuni me ei tee seda saamahimust, seni saame oma südames tagasi selle, mis seal lapsena kunagi leidus. Kui teadsime veel, et leib on saia mees.