Viinakuu alguses tähistas iga endast lugupidav vald ja külakeskus, suurematest linnadest rääkimata, eakate päeva, et vanemaealisi meeles pidada ning nende panust hinnata.
Juhtkiri: Seeneralli ja hingerahu
15. oktoober 2014, 12:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinnasse eakate juubelifestivalile oli seeniore sõitnud igast Eesti otsast, kokku ligi 4000. Üks Kohtla-Järvelt tulnud vanaproua tunnistas, et sõit on pikk küll ja pole just ka kõige odavam, aga annab positiivseid emotsioone, sest näeb ilma ja inimesi, saab kaasa osta head-paremat, mis kokkuvõttes annab elurõõmu juurde. Festivalil osalenud ajakiri 60+ kohtus paljude helgete seenioridega, kes arvasid, et küll pimedatel sügisõhtutel jõuab omaette elu üle mõtiskleda. Vahel peab ennast ka tuulutama.
60+ veebiväravale antud intervjuus rääkis olümpiavõitjast kolmikhüppaja Jaak Uudmäe oma korilasekirest. Viimane seeneralli tõi tema keldrisse 200 purki, kõik ise hoidistatud. „Kui seened puhastatud, kupatatud ja sisse tehtud, on õhtuks võhm päris väljas,” rääkis olümpiavõitja. Ka see on liikumine, värskes õhus ilusas looduses, millest kasu tõuseb. Seenemetsa on ta kaasa võtnud oma lapselapsi, kes saavad vanaisaga kvaliteetaega veeta ja seened ka selgeks.
Hingerahuga on aga sootuks teised lood. Rahutus ja mure poevad hinge ka pärast positiivsete emotsioonide lahtumist. Kuigi enamasti me surmast mõelda ei taha, kipub see mõte vanemaealisi aeg-ajalt kimbutama. Selles pole midagi enneolematut ega häbiväärset. Vanad eestlased andsid oma noorematele järglastele ikka varakult teada, kelle kõrvale nad maetud tahaks saada ja mida kirstu selga peaks panema.
Mäletan, et mamma palus mul osta korraliku ja viisaka kleidi, millesse ta viimsel päeval riietada. Ega ma seda juttu kuulata tahtnud. Aga iga kord, kui teda vaatama läksin, jõudis ta lõpuks sama palveni. Kui kleit ostetud sai, ütles ta, et nüüd võib rahus surra. Kuigi selleni läks kõvasti aega, oli vanainimese hingerahu tagatud.
Üks tuttav, kelle taat lahkus oma soove edastamata, tahtis, et vanaisa ärasaatmine oleks lähedaste viimane kummardus vahvale vanaisale. Taadi kirg olid ilusad ja uhked autod. Kui üks lastelastest endale maasturi ostis ja üle 80aastase vanaisa sellega mudasse sõitma viis, rääkis too sellest veel mitu kuud hiljemgi. Seega otsustasid järeltulijad, et tellivad taadi viimsele teekonnale selleks kohaldatud uusima Mercedese. Et matused oleksid lahkuja nägu.
Tartus tegutsev terapeut Evi Kahre ütleb tänases ajakirjas, et elu tähistavad matused on ilusad. Ta lisab, et kuigi inimesele on loomuomane ja oluline leinata, ei tohiks sellesse kinni jääda. Pideva kurvastamise asemel tuleks tema meelest osata rõõmu tunda, et sai oma abikaasa või vanemaga aastakümneid koos olla.
See, et me omavahel surmast ega matustest ei räägi, on terapeudi arvates tingitud valehäbist. Tegelikult peaksime kõik asjad läbi rääkima: kas kirstumatus või tuhastamine, kiriklik või ilmalik ärasaatmine, kuhu ja kuidas matta, millised laulud võiksid kõlada. Isegi see võiks kirjas olla, keda peiedele kutsuda. See on justkui lahkuja viimane hoolitsus oma lähedaste eest. Et ühtäkki ei seisaks omaksed paljude vastamata küsimuste ees. Mõte, kas peiedel sai ikka kõik õigesti ja lahkunu soovide kohaselt tehtud, võib viia hingerahu nii minejal kui ka mahajääjatel.
Hingerahu on meile kõigile vaja.