81aastane Ats Pärnik on oma elust 31 aastat pritsimehe tööd teinud. Tema päästjatöö algas 1960. aastal Aravete kolhoosi palgalise tuletõrjuja-autojuhina.
81aastane Ats Pärnik: omal ajal ei osanud moodsast päästetehnikast unistadagi
/nginx/o/2016/01/20/4890105t1hea1c.jpg)
26. september 2014, 18:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnik tunnistas, et see töö kohe sobis talle ning ta tegi seda suure tahtmisega. "Mul oli abilisi ka, aga põhiline peremees olin autojuhina ikka mina," meenutas ta. "Alati, kui miskit juhtus, oli väljakutsele kohe palju kaasatulijaid. Väikesesse autokabiini paraku palju inimesi ei mahtunud."
Kõik sündis juhuste kokkulangemise tõttu. "Tapalt tuli Aravetele tuletõrjeauto ning sellele otsiti juhti. Mina siis läksin, sest seda tööd oli vaja vaid siis, kui tuli väljakutse," põhjendas ta. "Naine käis kontoris tööl, lasteaedasid ju toona polnud. Mina pidin last hoidma. Töö kõrvalt sain lapse ka hoitud."
Samas võis väljakutse tulla ka kõige ebasobivamal ajal, näiteks vanni võttes või unne suigatades.
Praeguse päästjate elu-oluga on mees kursis, samas ei jõua ta tänapäevase uhke päästetehnika üle ära imestada.
31aastase pritsimehe traažiga töö on õpetanud mehele, kes on kolme lapse isale ja viie lapse vanaisa, et punasesse kukke tuleb suhtuda äärmise ettevaatlikkusega. Tema kodus on kaks suitsuandurit. Ikka selleks, et see tänapäevane vidin ohust õigel ajal märku annaks.
Pane video käima ja vaata, kuidas iseloomustab mees omaaegset pritsimehe tööd.