Erik Tohvri: Tähtis on elust mitte irduda

Erik Tohvri. Foto: Erakogu

Inimene kogeb oma elu jooksul mitmeid radikaalseid muutusi ning peab muutunud olukordade ja elutingimustega kohanema. Kindlasti on ­sügavalt mällu jäädvustunud läbielatud emotsioonide­rohked sündmused, nagu armumine, abiellumine, kodu rajamine ja laste sünd. Küllap mäletatakse teisigi olulisi elu pöördepunkte, nagu esimene koolipäev, koolide lõpetamised, esimene tööleminek, aga ka töökohtade vahetust ja muudki. Läbielatu jätab inimese hinge oma jälje, see tuleb meiega kaasa. Meenutusjäljed ei ole paraku alati positiivsed.

Harva mõtleme sellele, et kõik negatiivne, mida elupäevadega tahtmatult kaasas kanname, on mürgine ballast, mis mõjutab psüühikat ega lase meile kingitud üürikestest õnnehetkedest täielikku rõõmu tunda. Õnnejoovastus möödub aga alati kiiresti, jäädes mõnikord tabamatuks välgatuseks.

Seni defineerimatu mõiste „õnn” kohta on paljud tabavat seletust otsinud. Minu arvates on õnnetunne vaid imelühike, positiivsetest emotsioonidest küllastunud hetkeseisund, mil inimene suudab unustada kõik häiriva ning mil tunneb ennast tõesti õndsalt ja vabalt. Pikalt kestvat õnnetunnet ei saagi olla. Harjumus, mis on inimese hingeelu kõige suurem sõber, mõnikord ka vaenlane, kustutab emotsiooni kiiresti ega luba sellel täpselt samamoodi korduda.

Üks pöördelisemaid hetki on pensionile ­jäämine. See tähendab aastakümneid kestnud aktiivse, samas rutiinse, kuid iga tööinimest ­distsiplineeriva perioodi lõppu. Lapsed on kodust välja lennanud ning korraga kaob rutiin, mis ­päevaseid tegevusi ette kirjutas ja alateadvusele sisendas, et kõik on korras.

Kindlasti nii mõnigi lausa ootab pensionile jäämist. See hetk võib isegi rõõmu tuua, sest annab aja, mil saab ammu kavandatut ette võtta. Teisele võib pensionile jäämine olla tööandja määratud sundkäik, millega sageli kaasneb ka ettearvamatu.

Ühtäkki võib selguda, et kuigi oletatavaid sissetulekuid paberil rehkendades näis vanapaari eelarve olevat enam-vähem tasakaalus – kahest pensionist peaks ju äraelamiseks piisama –, siis tegelikkuses tuleb ettenägeliku tööinimesena panka kogutud tähtajalisest hoiusest võtta elatus­rahale lisa. Pensioni tarvis kavandatud lisa­sammas lihtsalt ei toeta sissetulekut küllaldaselt. Pealegi on nii mõnigi arvestanud hoiusummast laekuvate ­intressidega, mis röövelliku panga­seaduse või seadusetuse tõttu on olematuks kahanenud.

Raha, õigemini selle puudumine, tekitab lisapinget, sest paratamatuks osutuv väljaminekute kärpimine ei ole lihtne. Kommunaalkulusid pole võimalik oluliselt vähendada ja mõne lambikese kustutamine ei anna midagi. Esimeseks ohvriks saab auto. Just nüüd, kui vabade inimestena oleks värsketel pensionäridel aega rohkem, et kaugemaid automatku ette võtta ja kauni Eestimaaga tutvust värskendada, tuleb see lõbu bensiinihinnaks ümber arvestada. See aga on juba suur summa. Nii tekibki küsimus, kust ja mille arvelt saada juurde bensiiniraha. Oldi ju ammu plaani võetud seda ja teist kohta külastada. Millest loobuda? Kas midagi maha müüa? Likviidseid asju aga tavalises peres lihtsalt ei leidu.

Kui mõlemad pereliikmed on ühtviisi reisi­hullud, püütakse üheskoos sobivat keskteed leida. Aga kui huvid ja soovid erinevad, on mistahes ettevõtmiste puhul abikaasade jätkuv pinge­seisund juba ette programmeeritud. Uus elu­korraldus on niigi kaasa toonud muutusi, millega pole veel kohaneda jõutud. Ebakindel olek tekitab isegi tasakaalukate elukaaslaste vahel ootamatuid ja seniolematuid lahkhelisid.

Kui vähegi võimalik, tuleks pensionile minna kiirustamata, ükshaaval ja sujuvalt. Nii tekib vähem pingeid, sest vähemalt üks peres ­jätkab senist eluviisi ja aitab teiselgi muutustega kohaneda. Kui töölkäimise lõpetamiseks erilist põhjust pole, kui tervist ja tööd jätkub ning tööandja on rahul, võiks aastate täitudes pensionile siirdumisele mõelda esiti see, kes näeb kodusolekus võimalust ammu igatsetud tegevusele pühenduda. Minuga nii juhtuski, kui hakkasin pärast eluaegset inseneritööd hoopis romaane kirjutama.

Peaasi on elust kõrvale mitte jääda ja maa­ilmas toimuva vastu huvi mitte kaotada. Arvatavasti pole uudis, et paigaltammumine tähendab elust mahajäämist, seega mandumist. Huvipuudusest on vaid sammuke depressioonini, mis on tõsine tervisehäire ja halvab tegutsemisiha. Pensionäridest kaasadel on aga kõige tähtsam säilitada teineteisemõistmine ja vastastikune soojus. Ühel nõul tegutsedes saadakse üle kõigist raskustest ja suudetakse järjest lisanduvate eluaastatega väärikalt kohaneda. Ja nagu eespool juba mainitud: harjumus, mis on inimese suur sõber, tuleb appi.

Kes on Erik Tohvri, kodanikunimega Hans-Erik Laansalu?

Millal, kuidas ja miks ma siia ilma sündisin, olen oma elulooraamatus „Peeglikillud” üsna põhja­likult kirjeldanud, aga olgu see ajaloolise tõe huvides lühidalt üle korratud. Sündisin Rakveres

20. sajandi 33. aasta kevadise pööripäeva paiku. Paar aastat hiljem lahutatud perekonna järel­tulijana jäeti mind vanavanemate kasvatada. Juba nelja-aastaselt kaevusin raamatutesse ja lugemine sai minu kui üksiku lapse peamiseks huviks. Avastasin, et maailmas on palju köitvat ja ­tahtsin osa saada kõigest. Eriti hakkas mind huvitama igasugune tehnika ja sellest saigi minu ­tööpõlve leivakannikas. Olen töötanud insenerina Tallinna Elektrivõrgus ning firmades Harju Elekter ja ABB. Koolipõlves mind tabanud kirjutamispisik ja lapselik soov maailma sulepea abil paremaks muuta on mind saatnud kogu elu.

Olen kaks korda tähistanud hõbepulma, aga esimese abielu ainsast järeltulijast olen paraku ­võõrdunud. Olin liiga järeleandlik ja andestav lapsevanem, uskusin naiivselt, et hea tasutakse heaga, aga läks vastupidi. See-eest veedame praeguse abikaasaga, mõlemad teist korda abielus, vanaduspäevi peaaegu üksmeelses rahus. Peaaegu sellepärast, et unisoonis laulmine liiga igavaks ei muutuks.

Olen eesti kirjandust rikastanud (või risustanud, oleneb kustpoolt vaadata) paari novelli, tosina kuuldemängu, filmistsenaariumi, 28 romaani ja ühe elulooraamatuga. Peale nende olen avaldanud perioodikaväljaannetes terve hunniku kolumne, sest mul on väga madal valulävi ja vahel lihtsalt peab appi hüüdma.