Prantslased on öelnud, et maailmas on üldse kolm asja, millest tasub rääkida, laulda ja kirjutada. Need on surm, armastus ja meri. Kui surma meie sõnavaras poleks, ei loeks me suurepäraseid raamatuid ega nutaks hingekriipivaid filme vaadates.
Juhtkiri: Surm, armastus ja meri
15. september 2014, 13:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iga surma järel jääb keegi leinama. Kodus on tühjad tuba ja voodi, mis tuletavad ikka ja jälle meelde teda, keda ei ole. Üksindustunnet suurendab südamesse tekkinud tühjus.
Ikka jääb midagi, mis lahkunule ütlemata või temaga pooleli jäi. Mäletan, et mamma lahkumise järel jäi mu hingesoppi kripeldama see, et ma ei jõudnud talle öelda, kui väga ma teda hindan ja et ta on minu elu kõige olulisem inimene.
Raske on unustada, sest minevik kerkib taas pinnale. On keeruline, kui minevik pidevalt kummitab, aga mulle tundub, et on veel raskem, kui mälestus möödunust ühtäkki hoopis kaob, nagu poleks seda olnudki. Inimesed minevikust on meid vorminud just selliseks, nagu me praegu oleme. Seepärast ei saagi minevikuta läbi.
Tänases ajakirjas kirjutab arst ja psühhoterapeut Alexander Kotschubei, kuidas leinavalu üle elada. Ta tunnistab, et lähedase lahkumisjärgsele palju sisaldavale raskele perioodile on keeruline leida kirjeldamisviisi, aga sellest on vaja kõnelda. Psühhoterapeudi sõnul ei ole täpselt võimalik öelda, millised mõtted haaravad ja valitsevad leinas inimest, sest inimeste elukogemus ja taust on väga erinevad. Samas on nende mõtetes midagi sarnast – mõtted on hüplikud ning neis on palju ebakindlust ja segadust.
Ta toob välja ka mõned pidurdavad mõtted, mille üle on kurtnud tema poole abisaamiseks pöördunud inimesed. Paljusid vaevab küsimus, kas lahkunule peab või kas üldse võib mõelda. Psühhoterapeut väidab, et kindlasti peab. Ühtlasi jagab ta soovitusi, kuidas meeleheitest võitu saada.
Inimesed on isesugused, nagu ka nende suhted lahkunuga. Kes soovib olla leinajale toeks, peab olema valmis neid erinevusi mõistma, sest see, millest ühele on abi, võib teisele tunduda lausa talumatu. Kuigi leinajat on valus vaadata, tuleb mõista, et vägisi ei saa positiivsust peale suruda. Mõni soovibki omaette olla ja kapselduda. See on tema õigus.
Kui nutt tahab tulla, siis tulgu. Nagu lohutab filmis „Siin me oleme” psühhiaater Aadu Kadakas (Sulev Nõmmik) ehk talve hullumajas veetev Aadu, keda naabrimehe sõnul suiti ikka koju lastakse, Väino Puura kehastatavat pooleks löödud mokaga kalalaevameest, et „nuta, nuta ...”.
Kuskil peavad meeleheide ja lein lõpuks lohutuse saama. Olgu siis aknalaual õitsema puhkenud kaktuses, korvitäies puravikes, ubinate all lookas õunapuus või silmavees. Vanarahvas ütleb, et taevatähed on küünlad, mis õhtul põlema pannakse ja hommikul ära kustutatakse. Ka septembris võib tähesadu näha. Kui täht langeb, pidi salajane soov täide minema. Usun, et igal meist on oma õnnetäht.