Puugid – suvine ohtlik nuhtlus

puuk. Foto: .

Siiri Rebane, Elukiri

Üks suhteliselt levinud vale uskumus on, et kui lasta ennast puukentsefaliidi vastu vaktsineerida, ollaksegi kaitstud puukide poolt levitatavate haiguste vastu. Tõde on aga, et entsefaliidi vastu vaktsineerimine annab kaitse vaid entsefaliidi vastu, puugid levitavad aga ka borrelioosi, mille vastu vaktsiini pole.

Iga puugihammustus ei tähenda veel nakatumist

Eestis levinud puugiliikidest on haiguste levitajatena ohtlikud võsa- ja laanepuuk. Esimene eelistab elamiseks niiskeid ja varjulisi kohti, seega leidub neid enamasti tiheda alusmetsaga hõredates sega- ja lehtmetsades, metsaservadel ja puisniitudel. Laanepuuk on sagedane põlistes okas- ja segametsades.

3-4 millimeetri pikkused ämblikulaadsed puugid varitsevad tihti oma saaki – looma või inimest, kelle verest nad toituvad – rohukõrrel mõnikümmend sentimeetrit maapinnast kõrgemal.

Nakkuse saamiseks peab puuk meid hammustama, aga iga hammustuse järel ei pea veel haigestumist kartma. Borrelioosibakterit kannab kuni 30 protsenti puukidest, ent risk pärast puugihammustust haigestuda on ainult üks sajast, väidab puugiteemaline kodulehekülg www.puuk.ee.

Et puuk suudaks meid borrelioosi nakatada, peaks ta olema kaks ööpäeva me keha küljes, entsefaliidi võime aga saada kohe hammustuse hetkel, ütleb Merelahe perearstikeskuse perearst Riin Lanno. Nakatumiseks on kindlasti vaja puugihammustust, ei piisa puugi jalutuskäigust üle me varvaste, aga mõnikord inimene ise ei teagi, et puuk on teda hammustanud, sest valus see pole.

Puugihooaeg kestab tavaliselt aprillist oktoobrini. Puuk muutub aktiivseks, kui ööpäeva keskmine temperatuur on viis soojakraadi. Juuni alguseks polnud dr Lanno juures sel aastal veel käinud patsiente, kel võiks puukentsefaliiti või -borrelioosi kahtlustada, küll aga oli doktor saanud kõnesid patsientidelt, kes olid puugiga tänavu juba kokku puutunud ja tahtsid teada, mida nüüd edasi teha.

“Patsiendid on muutunud palju teadlikumaks,” tõdeb Lanno. “On tavaline, et helistatakse kohe, kui puuk on hammustanud.”

Perearst ütleb, et kohe pärast puugiga kohtumist, ka puugihammustuse järel, ei ole vaja kuhugi tormata ega midagi teha. Haigustunnused ja võimalus diagnoosida ei ilmne varem kui nädal pärast puugilt nakkuse saamist ja valdav osa puugilt hammustada saanuist ei haigestugi.

Keha külge kinnitunud puuk tuleb kohe ettevaatlikult eemaldada. Puugist liiga kõvasti kinni haarates, teda muljudes suurendate ohtu, et hammustuskohta, seega verre, satub nakkus.

Kes viibivad sageli puugirohketes kohtades, võiksid apteegist osta spetsiaalsed puugieemaldamise pintsetid. Võtke puugist pintsettidega kinni pea poolt, nii naha lähedalt kui võimalik, ja tõmmake siis puuk ettevaatlikult otse välja. Pärast puugi eemaldamist peske hammustuskohta sooja vee ja seebiga või desinfitseerimisvahendiga.

Puukborrelioos

Borrelioosile väga iseloomulik on 1–4 nädalat pärast puugihammustust nahale tekkiv umbes kahesentimeetrise läbimõõduga lööve. See on nahaga samal tasapinnal, näeb välja nagu verevalum, värvus on punakast lillani. Ei ketenda, on lihtsalt üks teravalt teist värvi nahapiirkond. Ja mis veel just borrelioosile iseloomulik – see lööve läheb suuremaks ja võib muuta asukohta, selgitab Lanno.

Sellise lööbega on kerge borrelioosi diagnoosida, eriti veel, kui patsient teab, et puuk ta kehal oli. Nagu öeldud – borrelioosi saamiseks peab puuk olema kaks ööpäeva ohvri külge kinnitunud, enamasti seda ikkagi märgatakse. Aga on ka juhtunud, et inimene pole puuki siiski tähele pannud, eriti, kui puuk oli sättinud ennast kuhugi silmatorkamatule kohale. Dr Lanno soovitab vaadata metsast tulles üle tõesti kogu keha, kaasa arvatud kõrvatagused, sest see on riietega katmata kehaosa, kuhu puugil kerge ligi pääseda, ja sealt ei paista ta ka välja, kui otse ei uuri.

Koguni veerand borrelioosijuhtudest on lööbeta. Siis on raskem diagnoosida. Kui 1–4 nädalat pärast puugi eemaldamist tekivad väike palavik, liigesvalud, peavalu, higistamine, siis võib borrelioosi kahtlustada küll. Selle saab kindlaks teha vereprooviga. Aga selliste sümptomitega haigusi on palju ning kui inimene ei ole endal puuki märganud ja löövet ka ei ole, ei tarvitse borrelioos mõttessegi tulla.

Borrelioosi saab antibiootikumiga ravida. Aga kui ravima ei hakata, võivad välja kujuneda haiguse raskemad vormid, mis puudutavad kas liigeseid, närvisüsteemi või südant. Kui kahjustatud on liigesed, väljendub see enamasti valuhoogude või paistetusena kas ühes või mitmes liigeses, enamasti on haaratud põlve-, hüppe-, küünar- või randmeliigesed.

Närvisüsteemi kahjustuse sümptomid võivad ilmneda mõne nädala kuni kuu möödumisel nakatumisest. Haigusnähtudeks võivad olla väsimus, peavalu, iiveldus, kehakaalu langus, kerge palavik, valud kätes, jalgades, kuklas või seljas.

Mõnikord võib esineda, eriti lastel, ühepoolset näonärvi halvatust. Siis ei aita enam tavaline, suukaudne antibiootikumiravi, vaid on vaja veenikaudset. Seda tehakse juba haiglas, räägib Lanno. Sellisesse seisu jõuab haigus, kui see on algfaasis ravimata jäänud.

Borrelioosi südamevorm võib kahjustada südamelihast.

Väljaravimata borrelioos võib veel paar aastat pärast nakatumistki tekitada jäsemetele, eriti käe- või jalalabadele, terava teist värvi laigu (nagu oleks tegu külmakahjustusega). Kahjustuse piirkonnas esineb tuikav valu või tuimustunne. Kui selline ebatavaline lööve tekib, tuleks arsti juurde minna, rõhutab doktor.

Puukborrelioosi läbipõdemine ei anna immuunsust, sellesse võib haigestuda korduvalt.

Puukentsefaliit

Küll aga annab immuunsuse puukentsefaliidi läbipõdemine. Kel see haigus kord olnud, sel pole vaja ennast vaktsineerida lasta.

Puukentsefaliit avaldub esialgu – nädal-paar pärast puugihammustust – nagu mingi gripilaadne haigus: tekivad väike palavik, lihaste- ja peavalu. Kui selles faasis ei terveneta ja haigus edasi kestab, siis edasi võib palavik juba õige kõrgeks tõusta ja püsida kõrgel koos tugeva peavaluga oma kümmekond päeva. Võivad esineda ka krambid, halvatused, kuklakangestus, oksendamine, uimasus.

Entsefaliit on ajupõletik, haiguse raske vormi puhul on oht invaliidiks jääda. Võivad tekkida püsiv halvatus, psüühikahäired, krambisündroom, tuleb ette ka surmajuhtumeid, ütleb Lanno. Arvatavasti igal aastal satub keegi puukentsefaliidi tõttu reanimatsiooni.

Kuna entsefaliidinakkuse saamiseks ei pea puuk kaks päeva keha küljes olema – piisab vaid ühest hammustusest –, siis on entsefaliidi puhul levinum kui borrelioosi puhul, et haigestunu ei teagi, et puuk on teda hammustanud. Kui kõrge palavik ja peavalu on juba üle nädala kestnud ja muud haigused välistatud, siis võib kahtlustada puukentsefaliiti.

Kaitse

Metsa või mujale minnes, kus puuke võib leiduda, tasub ennast nii riietada, et puugil oleks raske kehale ligi pääseda – seega katke riietega nii palju kehast kui võimalik. Püksisääred toppige sokkide või kummikute sisse. Kandke heledaid riideid, siis märkate puuki kergemini. Pärast puugiohtlikus piirkonnas viibimist kontrollige kogu keha ja riietus hoolikalt üle, et see oleks puugivaba.

Puukentsefaliidi vastu annab 95-protsendise kaitse vaktsineerimine. Esimese ja teise süsti vahel võiks olla paus 1–3 kuud, kolmas süst tehakse aasta pärast. Lühemaajalisem kaitse tekib kahe süsti järel, aasta pärast tehtav kolmas tagab kaitse kolmeks aastaks.

Kes veel selleks hooajaks ennast puukentsefaliidi vastu kaitsta soovib, lasku ennast vaktsineerida kiirema skeemi järgi: kaks esimest süsti kahenädalase vahega ja kolmas süst järgmisel aastal.

Vaktsineerida saab perearstide juures, aga selle eest tuleb ise maksta (ühe süsti hind on mõnisada krooni).

Eesti ulatuses on mõned piirkonnad puugirohkemad kui teised. Dr Lanno soovitab suvekodu omanikel uurida püsielanikelt, kui palju on sealkandis entsefaliiti esinenud. Kui ikka üle poole külaelanikest on seda põdenud, küllap siis on tegemist puugirohke piirkonnaga – järelikult tasuks enda kaitsmisele tõsiselt mõelda.

Terviseameti andmeil registreeriti Eestis 2007. aastal 140 puukentsefaliidi juhtumit, 2008. aastal 90, 2009. aastal 179. Borrelioosijuhtumeid on neil aastail registreeritud vastavalt 721, 1423 ja 1787.