Kutsehaiguste arv Eestis on olnud tagasihoidlik. 2013. aastal teatati tööinspektsioonile 56 inimese kutsehaigusest, tööst põhjustatud haigestumisi diagnoositi aga 190 töötajal.
Halb töökeskkond rikub tervist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võrreldes paari viimase aastaga on kutsehaigestumiste arv taas vähenenud. Paraku ei saa lugeda selle põhjuseks töökeskkonna olulist paranemist, vaid põhjusi tuleb otsida kutsehaigestumiste diagnoosimise ja sotsiaalsetest probleemidest.
Möödunud majanduslangusest tingitud töötasu kaotamine pani inimesi otsima sissetuleku suurendamise võimalusi ning selleks sobis kasvõi kutsehaiguse hüvitis. Praegu on see asendunud töökohast kinnihoidmisega, mille nimel tervisehäireid eiratakse.
Kasvanud on aga tööst põhjustatud haigestumiste arv. See võib küll olla kutsehaigestumisele eelnev diagnoos, kuid mitte alati. Fakt viitab otseselt töötajate tervise halvenemisele, sest tööst põhjustatud haigestumisi diagnoositakse peamiselt perioodiliste tervisekontrollide käigus, mida tööandjad on kohustatud töötajate tervisekontrolli korra kohaselt korraldama.
Regulaarne tervisekontroll
Tööst põhjustatud haigus on töökeskkonna ohuteguri tõttu tekkinud haigus, mida ei loeta kutsehaiguseks. Kutsehaigus on kutsehaiguste loetelus nimetatud haigus, mille on põhjustanud töökeskkonna ohutegur. Kuigi nii kutsehaigus kui ka tööst põhjustatud haigestumine on tingitud töökeskkonnast, saab arst diagnoosida kutsehaigust vaid siis, kui diagnoositav haigus on nimetatud kutsehaiguste loetelus.
Kutsehaigused arenevad aeglaselt, järkjärguliselt. Samas võib haigus olla nii vähe märgatav, et inimene ei oska seda isegi kahtlustada. Kutsehaiguse põhiline põhjus on tööga seotud füüsikaline, füsioloogiline, keemiline või bioloogiline ohutegur. Ühel inimesel võib-olla mitu kutsehaigust. Näiteks diagnoositi 38aastase tööstaažiga traktoristil mürast tingitud kuulmiskahjustus, vibratsioonist tingitud vibratsioontõbi ning sundasendist tulenevad kaela-, õlavöötme- ja seljahaigused.
Tööandja on kohustatud suunama töötaja töötervishoiuarsti juurde tervisekontrolli tööle asudes esimese kuu jooksul ja edaspidi vähemalt korra kolme aasta jooksul, kui arst ei määra teisiti. Perioodiline tervisekontroll võimaldab töötervishoiuarstil jälgida töötaja tervisemuutusi ja aegsasti tuvastada tööst põhjustatud haigestumise. Õigel ajal alustatud raviga jääb tõenäoliselt kutsehaigus välja kujunemata.
Kui aga terviseprobleemid on ilmsed, diagnoosib töötervishoiuarst kutsehaiguse. Kuigi Eestis on umbes sada töötervishoiuarsti, on kutsehaigusi diagnoositud vaid Põhja-Eesti regionaalhaigla töötervishoiu ja kutsehaiguste kliinikus.
Tööga seotud haiguse diagnoosimiseks tehakse põhjalikud uuringud, milleks peab pere- või eriarst andma suunamiskirja. Kaasas peavad olema isiklik ambulatoorne kaart, tööraamat ja vajaduse korral röntgenipilt kahjustatud piirkonnast.
Kõige vajalikum dokument on töötingimuste kirjeldus iga ettevõtte kohta, kus töötaja on töötanud. See annab arstile teavet, kas tervisehäireid on võimalik töötingimuste ja töökorraldusega kokku viia. Seejärel teeb töötervishoiuarst ettevõtetesse päringu ning palub esitada ettevõtte töötingimuste kirjeldused ja konkreetset töötajat puudutava info.
Kui töötervishoiuarst on tuvastanud kutsehaiguse, vormistab ta teatise kutsehaiguse diagnoosimisest ning esitab selle töötajale, tööandjatele, tööinspektsioonile ja arstile, kes andis kutsehaiguse diagnoosimiseks saatekirja. Vajadusel teeb tööinspektsioon ettevõtetes täiendavaid uurimisi, et kutsehaiguse tekkepõhjused välja selgitada.
Töötajal tuleb aga pöörduda elukohajärgsesse sotsiaalkindlustusametisse või palju räägitud töövõimereformi jõustumisel töötukassasse, kus arstliku ekspertiisi komisjon määrab töövõimekaotuse protsendi või siis töövõimeprotsendi, mille alusel vormistatakse töövõimetuspension ja hüvis.
Kui töötajal on tuvastatud kutsehaigusest tingitud töövõimetus, siis on tegemist tööülesannete täitmisel saadud tervisekahjustusega ning töötajal on õigus hüvitist nõuda ka tööandjalt. Samas on tööandja kohustatud kahju hüvitama üksnes juhul, kui on tuvastatud seos, et tervisekahjustus on tekkinud tööandja tegevuse või tegevusetuse tõttu. Töötaja peab tööandjalt hüvitise saamiseks esitama kirjaliku avalduse. Kui tööandja seda ei rahulda, on töötajal õigus hagiavaldusega kohtusse pöörduda.
Tööinspektsiooni 2013. aasta töökeskkonna ülevaatest selgub, et suurim oht tööga seotud tervisekahjustuseks on metallitööstuses, kaubanduses, ehituses ja põllumajanduses töötavatel inimestel.
Korduvad ühetaolised liigutused
Suurimat kahju tekitavad ohutegurid, mis kutsehaigust põhjustavad, on korduvad ühetaolised liigutused. Need on olnud üle poolte kutsehaigestumiste põhjuseks. Valest tööasendist tingitud haigestumisi on viimasel paaril aastal küll vähem, kuid kasvanud on raskuste käsitsi tõstmise tagajärjel tekkinud kutsehaigestumised.
Viimase viie aasta jooksul on vähenenud mürast ja vibratsioonist põhjustatud kutsehaigused. Müra ja vibratsioon on ohutegurid, mida on kerge hinnata ja mille mõju suudetakse endale küllalt hästi ette kujutada. Samuti on lihtne selle kahjustava toime vältimiseks midagi ette võtta, olgu selleks vaiksemad ja vähem vibreerivad töövahendid, tööruumide ümberkorraldus või kaitsevahendid.
Hoopis keerukam on korduvate liigutuste või vale tööasendiga. Neid ohutegureid ei märgata ja seetõttu ei osata ka riske ette näha, et neid vältida. Ka töötajad ise peaksid ülekoormusest ja sellest põhjustatud tervisehäiretest rohkem teadma. Valutavat selga või kaela seostatakse pigem vanuse kui töötingimustega.
Kutsehaigust diagnoositi 4–5 aastat tagasi sagedamini 55–64aastastel, kuid praegu on see muutunud. Kõige rohkem kutsehaigusi diagnoositakse vanuserühmas 45–54 eluaastat. See tähendab, et töötajad jõuavad oma haigusega palju varem töötervishoiuarsti juurde.
Ametist või tööst põhjustatud haigestumist nooremas eas diagnoositakse naistel sagedamini kui meestel. Naised kas jõuavad tervisekontrolli varem või suhtuvad oma tervisesse tõsisemalt kui mehed ning julgevad neist ka tervisekontrollis rääkida.