Lugeja arvab

Postkast Foto: Elmo Riig / Sakala

Olen selle ajakirja uus lugeja. Tellisin soodsalt koju. Ja pean ütlema, et olen väga meeldivalt üllatunud, kuna nii sisukat ja huvitavat ajakirja pole varem kätte juhtunud. Raske on eraldi välja tuua, mis eriti meeldis, kuna tegelikult meeldis kõik. Isegi see lihtne moodus padjale uus välimus anda. Aga tõeliselt üllatav oli astmale pühendatud lehekülg. Olen astmat põdenud üle kuuekümne aasta. Ja tänapäevased inhalaatorid on nii tõhusad, et hoiavad mu astma kompensatsioonis. Ära ei tohi unustada ka pulmonoloog dr Jana Orglat, kellele olen südamest tänulik eelmisel suvel saadud tõhusa ravi ja uute ravimite eest. Kirju suve retseptide leheküljed olid huvitavad ning andsid uusi mõtteid, kuidas salateid teha. Ka vanad asjad ununevad, hea, kui meelde tuletatakse. Puuriida lugu oli innustav, enam ei põe, kui abikaasa peab puuriidaga tegelema.

Helgi Taim, Kiili, Harjumaa

Tänan, et olete pannud kokku sellise asjaliku lugemise, mis sobib nii õhtuseks „padjaaluseks” kui ka konkreetsete nõuannete järgimiseks. Tore, et esineb juba unustusse jäetud vanu ja tuttuusi mõtteid. Minu arust on 60+ lugemine kohane igale eale, sest teemad on seinast seina. Seepärast ei oskagi välja tuua kõige-kõiget, kuna kõik oleneb.

Tiiu Toomits, Klooga, Harjumaa

Pean nentima, et tätoveerimisega seotud lugu ja kiitvad kommentaarid hämmastasid. Miks peaks inimene oma puhta naha jäävalt rikkuma millegagi, mis ilmselt läheb peagi moest või ei sobi hiljem uutes tingimustes? Kuidas sobitada kirev lille- või sümbolivalik leinariide või piduliku ballitualetiga? Mina ei suuda seda moodi mõista. Minu kui väärika inimese jaoks on see väga raske esteetikaeksimus. Need pildid on huvitavad ja hästi tehtud, kuid meelsamini näeksin neid lõuendil või paberil. Õnneks tutvusringkonnas keegi ennast tätoveeringutega ei „ehi”.

Inga Mänd

Nagu alati, oli ka viimases ajakirjas küllaga artikleid, mis huvi pakkusid. Minule sobisid lood elektri- ja akutööriistadest, samuti soovitused vererõhu alandamiseks looduslike taimede ja viljadega. Muidugi lugesin ka pikemat ülevaadet tätoveeringutest. Nagu seal mainiti, et kuuekümneaastased elasid ajal, kui tätoveeringuid oli vaid vanglates istunutel ja meremeestel, nii ka mina elasin tol ajal. Sellest ajast saadik olen veendunud, et mina ei vaja keha kaunistuseks tätoveeringuid. Ma ei ole vastu, kui keegi end sel moel kaunistab, kuid liiale ei tasu ka minna. Samuti pole ma vastu igasuguste rõngaste ja nõelade kasutamisele, kuid näiteks keele- ja huulerõngad on liiast. Kas see pole tervisele kuidagi kahjulik?

Toivo, Kõnnu küla, Vändra vald, Pärnumaa

Ma kohe pidin teiega oma äratundmisrõõmu jagama. Räägin artiklist, kus lugeja meenutab üht vana kivimängu. Olen vanemas eas tihti mõelnud, kas kusagil lapsed veel seda mängu mängivad. Jah, see käis tõesti nii. Ise olin tol kaugel ajal laps ühes väikeses külas Saaremaal. Kui aga vaba aega oli, läksime kivisid mängima, nagu me seda nimetasime. See lugu oli hea kauge aja nostalgia hetk. Aitäh!

Ester Aljas, Kuressaare, Saaremaa

Kivimäng oli ka minu noorusajal populaarne nii Harjumaal kui mujalgi. Tallinnas, kus minu noorus möödus, kutsuti seda mängu parlampaks. Kust see nimi tuli, ei mäleta.

Astrid, ­Viljandimaa

„Kui metsavennad poodi puistamas käisid ja lakke tulistasid” on tükike kodumaa ajaloost. Mulle tuttav olukord noorusajast. Köögirubriigist leidsin mitu huvitavat salatiretsepti, mis kohe minugi köögis kasutamist leidsid. Vanad asjad ja inimesed on pidevalt minu huviorbiidis.

Milda Rand, Tõstamaa, Pärnumaa

Ajakirja lugedes meenub midagi õpetlikku, nukrat ja hella. Eriti puudutas mind Ave Nahkuri lugu „Vanad asjad ja inimesed”. Mina olin vanaema kasvatada ja hiljem ka tema põetaja. Et kolhooside moodustamise ajal ja tööolude tõttu asusin elama Pärnusse, siis tuli eakas vanaema minuga kaasa. Ta müüs oma elamise ära. Seal oli ilus treitud mööbel. Linnakorter oli väike ja sinna ei mahtunud midagi, viisin selle ema ja isa tallu, kus elasid õed ja vend. Õed abiellusid ja läksid kodust ära, vend jäi sinna. Tema läks manala teele. Sinna jäi elama vennapoeg. Kogu mööbel läks saatuse teed, tehti kiiresti rahaks. Mõni ei oska vana väärtust hinnata. Aga igal esemel on aura ja mälestus. Vanaema ütles, et kaks põlve koguvad ja kolmas kaotab. Kahju, et nii läks.

H. K., Pärnu

Ristsõnavastus „Selg sirgu ja tuult tiibadesse”on hea soov. Kulub ära igas eas. Ka siis, kui tiivad juba nõdravõitu. Mis ka ei juhtuks: selg sirgu ja pea püsti kõigele vaatamata! Tänan ristsõna koostajat mittemeedikule vähe tuntud sõnade eest. Nali naljaks, aga kas Tartu veekeskuse ristijad ikka teadsid, millega riskivad, kui panid keskusele nime, mis tähendab langetõvehoo eelnähtu? Tänan ka väärikate ajakirja, mis on saanud tuule tiibadesse ja kujunenud paljudele otsekui laia silmaringiga peretuttavaks, kes oodatult kord kuus uksele koputab. Ja juttu jätkub kauemaks.

Meenekruus sisuka kirja saatjale on tore tunnustus, aga küllap on üheainsa kirja kui sisuka (sisukaima) väljavalimine sageli paras pähkel. Usun, et sisutuid kirju polegi. Kõik on vajalikud, oodatud ja millegi teadasaamiseks head. Koorilaulu üksi ei laula, iga hääl on tähtis. Siinkohal piiksubki seda rubriiki lugenud ja hinnanud hääleke altpoolt, et vahest piisaks, kui öelda „Seekord saab auhinnatassi ...”. Üks paljudest oleks esile tõstetud, kuid kedagi poleks alavääristatud, sest omamoodi pealehakkajalt tublid on kõik.

Viimases numbris meeldis mulle kõige enam puuriida lugu. Vaatan nüüd uue, aupakliku pilguga omaendagi puuriita ja tahaks teist teinekord koju jõudes tervituseks lausa soojalt patsutada. Ilusat suve kõigile! Et puuriidad kuivaks (ja pensionisambad vastupidi – kokku ei kuivaks), küll siis talv jälle kord üle elatud saab siin meie põhjamaises kliimas, kus lund sajab enne jaanigi veel ja augustis juba. Loodan, et seda viimast siiski ei juhtu.

Tagasihoidlik lugeja Helle Mikk, Viljandi

Seekord läks eriti hinge Ave Nahkuri artikkel. On minugi isamaja praegu veidi kurvas seisus. Taat lahkus kolm aastat tagasi taevastele radadele. Maja on tema enda ehitatud ja palju mööblitki selles tema kätetöö. Mu vend elab Tallinnas ja mina Tartumaal, maja on kurvalt üksi. Aasta tagasi leidsin küll ajutised elanikud, aga kodus käies nägin, et seal puudub armastav hool. Taadi tehtud hinnaline tigudiivan seisis küll suures toas, aga ilusad punase riidega kaetud käsitoed olid lausa mustad. Miks küll inimesed ei hooli? Tore on aga see, et vennatütre poeg Mihkel tunneb huvi mööbli valmistamise vastu. Jaanipäeval käisingi isakodus, otsisin üles tema pehme mööbli joonised, et anda need Mihklile. Huvitav, et minu isaisagi nimi oli Mihkel. Aga vanas talukohas, kus praegu elan, on küll palju vanu asju alles: kaelkoogud, kangasteljed, hobusepäitsed ja look. Raudu leian ikka veel maad kaevates. Isegi kakssada aastat vana tsaariaegse ühekopikalise leidsin. Selles majas on tunda ajaloohõngu ja ma naudin seda, elades vana iidse tamme all.

Eha, Tartumaa

Selg sirgu ja tuult tiibadesse – väga tore ja õige lause igale eakale inimesele, kel natukenegi jaksu. Minule öeldi lause teine pool 50 aastat tagasi keskkooli lõpuaktusel. Esimene pool kõlas: „Teie ees on kõik teed lahti ja ...” Meenutades neid aegu ja veidigi võrreldes praegusega, siis tunnen nüüd, et mulle on aeg andnud vabaduse ja tuule tiibade alla viimastel aastatel.

Silvi Linder, Viljandi

Puude tegemine on pere üks koostöövormidest, kus jõukohast tegevust jätkub paljudele. Ka minu küttepuude tegu algas metsas kahemehesae tõmbamisega. See on eelkõige tuleviku peale mõtlemine, sest puid varutakse vähemalt kaks aastat ette. Paljud asjad siin ilmas nõuavad kavandamist, mitte küll alati paberil, aga teadvuses. Nii on see kestnud inimpõlvi. Appi on tulnud mootorsaed ja lõhkujad, kojuveoks traktorid. Rühmatud higi on hea kuumaks köetud saunas maha pesta, teisalt istub pere koos köögis kuuma pliidi ümber ja ootab praeahjust sooja saia. Ettenägelik puude varumine lubab toad soojaks kütta, siis ei pääse pakane liiga tegema. Nõnda jõuab soojus ka meie kõigi hingesoppidesse. Ka minul on jätkunud hoogu puid teha aastakümneid, lemmiktegevus on sidunud perekonna üheks tervikuks ning sellest võiks kirjutada palju, sest emotsioonid on erinevad.

Jaan Viska