Lembit Uustulnd: Meri ja muusika

Kapten Lembit Uustulndi süles on tema laevapoeg, kes sündis Silja Festivali pardal reisil Stockholmist Riiga. „See on minu praktikas ainus kord, mil tuli ametlikult välja anda sünnitunnistus, kus on peal uhke ja värviline laevapilt ning milles kinnitus,” räägib kapten ja selgitab, millistes geograafilistes koordinaatides väikemees sündis. Pisipoisi ema on pärit Valgevenest ja isa Kuubalt. Et asi oli ametlik, ostis kapten ristipojale valge särgi ja lasi laevatüdrukutel sinna varupagunid peale õmmelda. Foto: Erakogu

Oleme Vanaga märjad nagu noodalised. Öösel paisutas ootamatult läänekaarest tuule üles, kangutas meie lodja kaldast ning saatis alla tuult loksutades Abruka randa. Pool päeva läks lodja leidmiseks, püüdmiseks ja nüüd tirime varast augustitormi kirudes sõiduriista kivide ja pilliroogude vahelt kuivemale pinnasele kadakapõõsaste alla.

„Pagana hea, näe, et see Abruka ees oo,” leiab Vana paadunud optimistina viletsa sündmuse juures ka häid külgi. „Muidu olaks, näe, pidand lotja Pärnust küsima minema.”

Üksik vares lendab tiibu laperdades maadligi läbi kadariku, märkab meid, kraaksatab üllatunult ja peitub rannamänni tihedasse latva.

Vana ajab selja sirgeks, pühib käisega üle higise lauba, saadab sulelist pilguga ja lausub muigamisi: „Eks igal linnul ole oma laul.”

„Sul omal ka ja üsna mitu tükki,” ei jäta ma sõbralikult aasimata.

Istume lodja servale. Tuul vihistab Vahase kadarikus, suure mere pool, Nabra kuivas, murravad mühinal lained ning õhus on tunda juba läheneva sügise märke. Tegeleme iga mees oma mõtetega. Arvan, et Vana on minu märkuse kõrvust mööda lasknud, siis aga kuulen teda naeru pugistavat. Minu üllatunud pilku märgates sihib Vana mind pahkliku näpuga: „Mida siis heliloojahärra praegu ka komponeerib?” Vana oskab hästi matkida. Eksimatult tunnen ära tuntud televisioonireporteri, kes nädal varem oli teda Eesti Televisiooni tarvis küsitlenud.

„No kuidas siis oleks pidanud küsima?” ei jäta mina õli tulle valamata, sest tean juba niigi, mida esivanemal vastuseks on öelda.

„No kurat!” Vana läheb särinal põlema nagu kadakatuli. „Mina olen sama palju helilooja, kui see vares seal männi otsas paabulind on.” Vana käsi teeb kujundliku liigutuse. Hallivatilind ehmub kraaksatusega lendu ja kaob laperdades põõsaste vahele.

„Kuid su laule ju lauldakse, ja mitte vähe,” ei jäta mina jonni.

„No lauldakse, mis mina sinna parata saan,” laiutab Vana käsi. „Tuul laulab, loodus laulab ja meri laulab ka, kuula.” Istume ja kuulame.

„Vaata, kuidas Nabra kuivas musitseerib, see on nagu orelid kirikus.” Vana on pea viltu keeranud ja kuulatab nagu kalakajakas kivi otsas. „Ja tuulevihinad kadarikus, see on nagu viiulid.” Kuulatame jälle ja loodus musitseerib meie ümber.

„Kuula nüid seda väikeste lainete lobinat, millega meri lodja pardasse koputab, see oleks nagu timpanid.” Vana silmad on kissis, pea viltu ning kogu ta olekus on kuulmisvalmidus.

Siis hakkab ta uuesti naeru puksuma ja lausub osatledes: „Komponeeri, komponeeri, mida, kurat, mina siin komponeerin, loodus on juba köik ära komponeerind. Noote pidi tarkade meeste jutu järgi ka ainult seitse tükki olema.”

Esivanem vaatab veidi nagu nõuotsivalt minu poole, saades soostuva peanoogutuse ja jätkab: „Ma tean küll, et noodid on söuksed pisiksed kribud, millel sabad taga ning neid tuleb kudagi senna viie joone vahele ära mahutada, aga seda mo pea ei vöta mette, kuda sellest segadikust ühe lauluviisi veiks kokku mäkerdada.”

Kehitan õlgu ja teen tähtsat nägu, aga ega mu oma teadmisedki paremad ole. Siis muigab Paps irooniliselt ja lausub: „Mind kutsuti aastaid tagasi Abrukale lugejatega kohtuma.” Vana teeb teatraalse pausi. Veendunud, et kuulaja huvi on kindlustatud, jätkab: „Senini, kuni jutt raamatutest käis, oli köik kena.”

„Noh ja siis,” ei läbe mina järge oodata.

„Siis, siis,” korrutab Vana mõtlikult. „Siis tuli lavale Abruka segakoor ja autorit paluti koori juhatama.” Vana teeb iroonilise kummarduse. Naeran, tean oma isa oskusi, samas ka seda, et naljalt tema juba risti ette ei löö. „Koorijuht küsis veel mo käest, kas teeme a cappella vöi saadab autor klaveril?” Nüüd pugistame juba koos naerda.

„Ei mina täädend, mis asi see cappella oo, aga klaveriga oli ka jama. Ma ole harjund seda va akordioni mängima ning seal käib see klaviatuur risti rinna pääl. Kui ma hakkasi mötlema, et moole töstetakse see klaviir nenda risti rinna pääle nagu lööts käib, siis tundus, et see laul veiks pigem ikka see va cappella olla, olaks ehk nagu püsut kergem vei sedati.” Naeran juba valju häälega ning paar õhus keerlevat kajakat löövad kiledahäälselt kaasa.

„No ja siis,” pärin luksumise vahele.

„Siis, siis,” korrutab mees muiates ühe suu poolega. „Siis ütlesin ­kiirelt, et teeme ike cappella, mis siis muud kut cappella.” Vana kehitab õlgu ja lisab: „Olin kuulnud, et see cappella pidi ike üks täht olama, aga ...”

„Ja läksidki püüne pääle?” küsin naerdes.

„Kus mas pääsesi, saal inimesi puupüsti täis, keik ootvad kallist eliloojat dirigeerima, äi saa ju inimeste lootusi petta.” Vana sasib oma musta juuksepahmakat, ta silmades on peiari pilk.

„Pulk pisteti peose,” jätkab Vana, „keik lauljad vahtisid mo otsa, suud lahti kut linnupojal, ja kui ma siis vehkima hakkasi, läks laul ka mürinal käima. Ma kohkusi esialgu ära, aga viisakad inimesed olid, laulsid ike ise edasi ja löpuks sain ma oma veskitiivad ka üsna kombekalt käima.” Kujutlen pilti ja naer tahab hinge matta.

„Jõudsite ikka üheaegselt laulu lõppu ka?” küsin turtsatuste vahelt.

„Jöudsime, jöudsime,” ütleb Paps veendunult. „Ma oleksin veelgi vihtunud, sain just käed soojaks, aga siis saigid asi otsa ka ning dirigent tuli mind kättpidi tänama ja päris sosinal, et kuule, Albert, kelle juures sa dirigeerimist öppisid, kas Kapi või Ernesaksa klassis. Ütlesin talle moka otsast, et möned talvekuud sai Ernesaksa juures harjutatud küll.”

Mul on jälle põhjust turtsu­miseks ning Vana vaatab mind imestunult ja küsib: „Vöi oleksin pidanud ütlema, et Kapi juures?”

Saame paadiga ühele poole ja oleme üle Vahasemäe teel hüti juurde. Astume kadakate vahel, tuul vuhiseb üle nõlvaku, kaldakividel mürisevad lained ning üle veel eile nii sinise taeva tuhisevad hatused vihmapilved.

Seisatame välul põõsaste vahel, vaatame mäslevale avarusele ning Vana lausub: „Muusika, poiss, on loodus ja köik see, mille sees me iga päev elame ja oleme. Ei ole üldse tähtis, kes ja kuidas seda teeb, peaasi, et temast olaks röömu nii tegijal kui kuulajal.”

„Ja meri,” jätkab ta vahuseid lained vaadates, „meri oma pidevas muutuses on üks piiramatu inspiratsiooni allikas, millest vöib löpmatuseni uusi viise ammutada. Ja sa kuule, sa kuule tähelepanelikult, kui imeliselt ta laulab ...”

Kes on Lembit Uustulnd?

Laevakaptenist kirjamees Lembit Uustulnd on sündinud Saaremaal Kuressaares 1952. aasta 25. juulil perekonnas, kus nii kirjandus kui meri olid igapäevased nähtused. Varasest noorusest mäletab ta vanatädi keeldu: „Poisid, võtke kära vähemaks, Vana kirjutab!” Lembit arvab, et isalt, Albert Uustulndilt, sai ta külge merepisiku, mis viis ta pärast keskkooli lõpetamist 1970. aastal Peterburi Kõrgemasse Merekooli. Praeguseks on Lembit Uustulnd merd sõitnud 44 aastat, neist 26 kaptenina. Kirjandusse tuli ta 1999. aastal esikromaaniga „Kiikhobune Antverpenist”, mis võitis romaanivõistlusel teise auhinna. Ta on kirjutanud kaheksa raamatut, millest üks, „Ta ujub siiski ...”, on lasteraamat merest. Ta on kirjutanud ka mõned näidendid, paar kuuldemängu, luuletusi ja loonud merelaule. Praegu on ta kapten ­Tallinki reisiparvlaeval Isabelle, mis sõidab liinil Riia–Stockholm.