„Oi need sinavad veed, kus mul näitavad teed tähed taevas ja majakad maal. Kellel kaluri verd ja kes armastab merd, ei see merd iial jätta ei saa ...”
Juhtkiri: Ürgselt ja südamepõhjast
21. august 2014, 13:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Usutavasti ei ole üle 60aastaste seltskonnas ega nooremategi seas inimest, kes neid laulusõnu kaasa jorisedes kuulnud pole. Seda on laulnud rahvalemmikud ja ümisenud pidulised peolaudade taga.
On ainult mõned üksikud, kes saavad legendiks juba oma eluajal. Albert Uustulnd on üks neist vähestest. Tänases ajakirjas toob tema poeg, laevakaptenist kirjamees Lembit Uustulnd lugejateni ühe meenutuse isast ehk Vanast, nagu ta teda hellitavalt kutsub. Pajatusest selgub, et Albert Uustulnd, kes oli hariduselt majandusteadlane, ei sallinud, kui teda heliloojaks kutsuti.
Pikalt lunitud intervjuus 1994. aastal küsis Urmas Ott temalt: „Kas te oletegi tagasihoidlik või te mängite sellist inimest?” Kirja- ja laulumees vastas veidi tõredalt küsimustega „Mida mul on vaja propageerida? Olen ise telekast vaadanud neid vanu mehi, mis neis vaadata on?” ning lisas, et kui kord saarlase jutule tulla, siis tuleb rääkida nagu rannamees rannamehega. Teletähele meeldinud sõnad, nagu fenomenaalne ja fantastiline, olid talle vastukarva.
Albert Uustulndi populaarsuse saladus peitus põgenemises tuntuse eest ja soovis olla tavaline inimene ja jääda varju. Ometi suutis ta leida just need sõnad ja noodid, mis muutsid tema loodu arusaadavaks ja lähedaseks. Ivo Linna on meenutanud: „Albertil oli seletamatu anne teha nii head viisi kui ka head teksti, mida paljudel ei ole. Nad üritavad sellest šnitti võtta, aga see ei õnnestu. Arvan, et tal õnnestus see seepärast, et kõik tuli tal kuidagi ürgselt südamepõhjast, ilma et ta oleks mõelnud kasude, populaarsuse või millegi sellise peale.”
Saarlased armastavad ja austavad Albert Uustulndi. Tema „Tuulte tallermaa”, see saarerahva „Tõde ja õigus”, on neil narmasteks loetud, sest selle mehe kirjapandu puudutab ja liigutab neid. „Tema tegelased ja meloodiad elavad kusagil meis kõigis ning tema raamatud ja laulud aitavad neil ja meil mõneks üürikeseks viivuks kokku saada,” on kirjutanud saarlastele tuntud raadiohääl Tõnis Kipper.
Juba aastaid tagasi tekkis Saaremaa Merekultuuri Seltsil mõte mälestus kirjanikust jäädvustada. Mälestusmärgile leiti sobiv koht Kuressaare linnuse vallikraavi kaldal, kust hea ilmaga paistab Vahase. Meri on sealsamas ja nähtav iga ilmaga. Veel sel kuul pannakse käed alla lepingule skulptor Hannes Starkopfiga, et kirjaniku 90. sünniaastapäevaks järgmise aasta novembris kena mälestus vormitud kuju saaks.
Saaremaa Merekultuuri Seltsi finantsjuht Astrid Sepp tunnistas, et raha on annetanud paljud inimesed. Kogunenud on 15 000, vaja läheb 60 000 eurot. Annetamine on igaühe vaba tahe, kuid iga väike panus annab kokku suure. Aidata saab ka ühe euroga, kandes selle arveldusarvele 10220123874019 SEB pangas märgusõnaga „Albert Uustulndi mälestuse jäädvustamiseks”.
On suvi. Juuli alguseks igatahes pruuniks ei saanud. „Häid ideid ja mõtteid ning õnnelikku puhkust!” on lugejad toimetusele soovinud. Meie soovime teile mõnusaid mõtteid ajakirja 60+ seltsis, olge terved ja lugemiseni septembris!