Varbla eramuuseum pakub portsu nostalgiat

Vana aja inimestel oli palju esemeid, mida hoiti hoolega, kummutisahtlid olid nagu aaretelaekad. Kui mõni asi tehti, siis pidi see kestma ja ilus olema, mõtiskleb kollektsionäär Rene Kask ja haarab laualt ettejuhtuva kirjapressi, mis on nikerdatud nii ilusaks, et seda on hea vaadata.

Proovige hoida käes vaalikurikat või pressrauda ja mõelge, kui raske oli naisel vanasti sellega tööd teha. Võime mõttes tänada, et meie elu on varasemate aegadega võrreldes kerge.

Rene Kask ütleb, et vanematel inimestel tulevad pisarad silma ja muuseumis käiakse nostalgitsemas korra aastas. „Nad ütlevad, et see oleks nagu tema kodu, tema pere asjad. Et neil on nii hea selliste asjade keskel,” lisab muuseumi juhataja. Elatanud inimesed leiavad vanadest asjadest lohutust.

Selgub, et eraomandis Varbla muuseum on kujunenud valla suurimaks vaatamisväärsuseks, kuhu leiavad tee nii mööduvate ratturite voorid kui suvitajad. Rene Kask ise on hariduselt mööblitisler, vanavara on tema kirg, hobi, töö ja elu, milles ta on olnud iseõppija. Mees usub siiralt, et minevikuta ei ole tulevikku ning korjab seepärast ka vanavara. Tema sõnade kohaselt on Eestis palju kollektsionääre, kelle kogusid mitte keegi ja mitte kunagi ei näe.

Asjade otsija

Rene Kask on kasvanud Tallinnas ja meenutab, kuidas sai alguse tema huvi vanavara vastu. Nimelt saadeti kõik pealinna koolilapsed võimalusel suvevaheajaks maale pagendusse ning Renele tähendas see Peipsi-äärset isakodu.

Vihmaste ilmadega polnud muud tarka teha, kui minna pööningule vanades asjades tuhlama. Vanaema oli selle küll ära keelanud. „Esimene asi, mille leidsin, oli sukasääretäis tsaarirahasid. Siis tekkis huvi, et mis need on, miks need seal on ja kust nad sinna said,” meenutab Rene. Üks tema paljudest kõrvalhobidest ongi praegu paberrahade korjamine. Vanim rahatäht tema kollektsioonis pärineb prantsuse revolutsiooni aegadest.

Rene räägib, et tema vanaisa oli vabadussõja veteran ja Vabadusristi kavaler, kes teenete eest sai talukoha. Sarika vahelt leidis ta noorukina veel sini-must-valge lipu. See oli nõukogude aeg ja poiss ei iitsatanud sellest kellelegi. „Pesin ta vaikselt ära, et vanemad ei näeks,” näitab Rene päevinäinud lipukangast.

Vene kroonu järel võttis Rene Kask naise ja kolis 1992. aastal abikaasa juurtele lähemale Varblasse. Esmalt üüriti elamispinda, ent kui naise vanaisa suri, kolis pere lastega Uue-Varbla mõisahoonesse. Varbla kolhoosi kontor oli häärberist välja kolinud 1979. aastal.

„Ega ma alguses nii teadlik polnud. Kahe väikse lapsega perel oli vaja elukohta. Oli õnn, et meil ei olnud kohe pärast kolimist mitte millegi eest ehitama hakata, sest muidu oleksime palju asju ära rikkunud,” mõtiskleb Rene.

Kapipealsest kogust muuseumini

Mõisahäärber on eraomandis, osaliselt kuulub see Rene Kase perekonnale. Hoone enam kui viie meetri kõrgune saal on antud rendile MTÜ Varbla muuseumile.

„2001. aastal mõtlesime omanikega, mida selle saaliga pihta hakata. Küllap oli see kasutusel mõisnike tantsusaalina,” meenutab Kask. Tema andmeil on saal ehitatud perekond Schmidti ajajärgul, kui vahelaed ehitustöödel eemaldati. Üks Pärnu suurkaupmees Schmidti perekonna võsudest otsustas rajas maamõisa ballisaali, et sugulasi sisusekohaselt vastu võtta.

Kui Rene Kask oma „kapipealse” saalis laiali laotas, võtsid eksponaadid enda alla kogu ruumi. Mehe vanavarahuvi süvenes ja andis muuseumi loomisele hoogu juurde. Seda enam, et vallal oli plaanis muuseum rajada juba 90ndatel aastatel, aga selleks ei leitud sobivaid ruume.

„Tegin siis ise muuseumi, sain oma hobi teistele välja panna ning endalgi on see õhtuti lemmikpaigaks saanud,” märgib Kask.

Kas pole karta, et vanad esemed Eestist ja Varblast otsa saavad? Vanad asjad said otsa juba 1990ndate keskel, kuna välismaalased viisid teadlikult neid siit minema, kostab Kask. „Neil oli raha. Rootslased ja soomlased maksid nii palju kui küsiti ja sinna läks väga palju meie kohalikku ajalugu,” meenutab Kask.

Imekombel on väljavoolanud vara hakanud tagasi tilkuma. Nii näiteks ostis üks Soome sõprusvalla esindaja ühest Pärnu vanavarapoest ära talupojahõbeda. Teda Soomes külastades ulatas ametnik hõbeda Rene Kasele sõnadega, et viigu mees see tagasi ja pangu oma muuseumisse. „See on teie rahva oma,” lisanud ta. Nii on tagasi jõudnud päris palju esemeid.

Puuduta ajalugu

Rene teab, et kogu vanavara, mille toob kohalik, tuleb vastu võtta. Ajaloohuvilisel mehel on kavas välja anda ka üks klantspiltidega raamat – Varbla pildialbum. Tema kirg on vanad pildid. Albumeid ta enam muuseumis ei hoia, sest kaks tsaariaegsete naiste fotot pandi pihta.

Vitriini nõukogudeaegsete asjadega tegi Rene Kask rahva nõudmisel. Seal on tema enda mänguasjad 1980ndatest ning mitmesuguseid olemesemeid. Kasel on kavas teha nostalgianäitus, sest 1980ndate aastate esemed on hinda läinud. Praegu maksab Norma mänguvormeli mudel oksjonil näiteks 25 eurot, vana Tšaika mudelauto maksab 35 eurot. Pakendeid alles ei hoita, aga need on vanematele inimestele mällu sööbinud ja neid vaadates meenuvat neile isegi toidu maitse.

Rene Kask teab, et vihmaste ilmadega peavad olema muuseumi uksed alati lahti, sest siis astuvad läbi suvitajad. Ka suuremad laagrid ja ürituste korraldajad saadavad puhkajad muuseumisse, kui rahvale muud tegevust parajasti pakkuda pole.

Tagasi üles