Eesti metsades on väike vähemus seeni söödavad, enamus mittesöödavad ja väike osa surmavalt mürgised või vähemürgised. Osata seentel vahet teha on otseses mõttes elu ja surma küsimus.
Missugune mehikene elutseb männikus?
27. oktoober 2011, 18:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toivo Tuberik Viitina loodushariduskeskusest ütles, et Eesti rahvas sööb kõige rohkem erinevaid riisikaid ja pilvikuid, aga häid söögiseeni on palju. „Seeni on mitmeid, mis väärivad suuremat tähelepanu,” ütles ta.
Tema sõnul ollakse meil väga konservatiivsed, mis on tegelikult õige, kuna nii välistatakse igasugused mürgistusjuhtumid. Seeni võib söögiks tarvitada siiski pisut julgemalt. Metsa tasuks kaasa võtta seeneraamat, mis aitab ohtlikke segadusi vältida.
Mõned seened ohtlikult sarnased
Nii tänavu kui eelmistel aastatel on olnud juhtumeid, kus söögiseen aetakse segi mürgise seenega, mis halvemal juhul võib saada saatuslikuks eksituseks. Tuberik selgitas, et segi aetakse näiteks šampinjoni surmava valge kärbseseenega. „Esmapilgul on need väga sarnased ja metsas on kärbseseen niisama lumivalge kui šampinjon,” selgitas ta.
Šampinjon on küll turskem, kuid kui valge kärbseseen on noor, on neid suur võimalus segi ajada. „Tunnus on see, et valge kärbseseen jääb alati valgeks, aga šampinjon on alt heleroosa ja hiljem muutub tumedamaks,” rääkis Tuberik. Ka on kärbseseenel krae ja tupp, šampinjonil aga ainult krae.
Tuberiku arvates võib segi ajada omavahel ka surmavalt mürgise rohelise kärbseseene kasepilvikuga, mis mõlemad pealt rohelised. Eriti võib neid segi ajada noorest peast, kui seen munakujuliselt taluõue muru seest välja kasvab. „Kasepilvik on nagu kõik teisedki pilvikud tugeva, jässaka jalaga. Ei ole kraed, ei tuppe ja sel on sile valge jalg,” selgitas Tuberik erinevust rohelise kärbseseenega.
Segi võivad omavahel minna ka järgmised neli seent: kännumampel, suits-kollanutt, sälk-kollanutt ja surmav jahutanuk. Viimased kaks tekitavad mürgistusi. Nende seente puhul tuleb meelde jätta värvide kombinatsioon, mis aga metsas võib lihtsalt ununeda.
Üsna lihtne on püramiid-soomussirmik segi ajada safransirmikuga. Selline mürgistus on tänavu juba ka olnud. Ka müüdi püramiid-soomussirmikuid Tallinna keskturul. Püramiid-soomussirmik on küll sarnane suure sirmikuga, kuid kübar ja jalg on Tuberiku sõnul siiski teistsugused.
Kes on teadja seenelkäija, see teab, kuidas näeb välja sapipuravik. „Alt väheke roosakas ja jalg pole kunagi valge, vaid natuke rohekas,” rääkis Tuberik. Mürgine sapipuravik ei ole, aga halva maitsega küll. Kibedat maitset tunneb ka siis, kui panna keel vastu seent. „Kindlasti rikub sapipuravik ära kogu seeneroa, kui sisse satub,” kinnitas ta.
Eestlane pigem ettevaatlik
Eestlase ettevaatlikkus on ühelt poolt küll vajalik, kuid teisalt jäävad sel põhjusel head söögiseened metsa ning maitsed tundmata.
Tuberiku arvates vääriks hoopis suuremat tähelepanu näiteks kitsemampel, mida tegelikult paljud inimesed oskavad korjata ja julgevad ka süüa. „Paljud inimesed teavad, et kitsemampel on hea söögiseen, aga ei julge seda korjata. Kardetakse segi ajamist just selle krae pärast,” selgitas Tuberik. Tema sõnul on tähelepanu õigustatud, sest krae võib viidata tõsiasjale, et tegemist mingi vöödikuga. „Enamik vöödikutest on mittesöödavad või tekitavad mürgistust,” selgitas ta. Kui aga õppida kitsemamplit ära tundma, on see Tuberiku sõnul korjamiseks suurepärane seen, mida võib päris toorelt süüa toorsalatis, praadida või panna supi sisse.
Väga maitsev seen on ka harilik murumuna, mis noore ja valgena on tugeva viljakehaga ja mida annab väga hästi praadida. Tuberik selgitas, et seen tuleb õhukesteks viiludeks lõigata ja kuumas õlis soola ja pipraga krõbedaks krõbuskiks praadida. „Õlu peab muidugi külm olema,” muigas ta. Kuigi snäkist kõhtu täis ei saa, on nende nosimine hea ajaviide ja asendus igasugustele kartulikrõpsudele.
Mitme hea söögiseene kupatamist kutsub Tuberik naljatamisi lausa mükoloogiliseks kuriteoks. Ta toob näite, et enamik inimesi kupatab riisikaid, aga tegelikult võib neid ka leotada ainult külmas vees ööpäev või kaks. Kirbe piim leostub ise välja ja seen säilitab oma värvi ja struktuuri. „Magusad seened nagu kollane pilvik kupatatakse ära. Isegi puravikud kupatatakse ära,” ei mõista ta.
Tema sõnul on see absurd ja täielik mõttetus, mis kulutab aega, materjali ja raha, rääkimata sellest, et õiget seene maitset ei saa.
Muidugi on ka seeni, mida kindlasti kupatama peab. „Kevadel kindlasti kevadkogrits, mis on hea ja väga huvitav seen,” ütles Tuberik, lisades, et tegemist on täiesti erilise seenega meie seenemetsas. Värskena on kevadkogrits mürgine, kuid keedetult maitsev söögiseen.