On mõned küsimused, millele on raske vasta. Näiteks: kui vanana sa ennast tunned?
Kai Saks: Inimene ja vanus
27. oktoober 2011, 18:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mina tunnen ennast ikka endana, mitte mingi abstraktse 30–50–70 aastasena. Ma olin mina kümme aastat tagasi ning loodetavasti olen seda ka kümne aasta pärast. Mis siis, et vahepeal on möödunud kakskümmend aastat. Või nelikümmend aastat.
Inimene on kas terve või haige, oskab arvutit kasutada või mitte, jõuab maad kaevata või mitte. See, mitu aastat ta on siin ilmas elanud, ei pruugi tema oskuste ja võimete kohta eriti tõepärast pilti anda.
Tõsi, on selliseid muutusi, mis paljudel koos vananemisega tekivad, kuid statistiline keskmine ei ütle suurt midagi iga üksiku inimese kohta. Mõnel tekivad liigesevalud, paljud vajavad lugemiseks prille, mõnel kõrgeneb vererõhk või tekib mõni muu häda. Need muutused võivad tekkida juba 30aastasel. Teine elab aga sada aastat ilma mingite kaebusteta ja koos särava vaimuga, lihtsalt ta ei jõua enam nii palju kui jõudis noorest peast. Aga samas võib eakas inimene olla tugevam kui mõni noor ning väga vana inimene jõuda enam kui keskealine.
Niisiis: vanus – see on eelarvamus. Ühiskondlikud tõekspidamised kipuvad meid suruma raamidesse, milline peaks üks noor, keskealine või vana inimene välja nägema, mida oskama või suutma. See on sotsiaalne vanussurve, mille peaksime kõrvale heitma. Iga inimene soovib ju elada hästi ja elust rõõmu tunda kõigi oma oskuste, võimete ning elatud aastatega. See, kui hea on meie tervis ja võimed ning kui kiiresti või aeglaselt need aastatega halvenevad, sõltub suuresti meist endist. Kõige olulisemad on tavalised igapäevased asjad: tasakaalustatud värske toit, piisav ja rõõmu pakkuv kehaline koormus, õige rüht, puhas õhk tööl ja kodus, oskus näha päikest ka pilve taga ja mitte muretseda asjade pärast, mida me muuta ei saa. Kõige suuremaks õnne allikaks peetakse aga võimet armastada.
Oscar Wilde on öelnud: „Hing sünnib vanana ja tasapisi nooreneb, see on elu koomiline külg. Keha sünnib noorena ja tasapisi vananeb, see on traagiline külg.”
Vananemine on paratamatus, kuid ainuke võimalus on elada kaua ning saada osa kõigest imepärasest, mis maailmas juhtub.