Üksnes maist septembrini piisab sellest, mida sööme

Kui tegemist on konkreetse tervisehädaga, soovitab vajaliku toidulisandi arst või apteeker. Põhi­nõuanne on aga selline, et tootes peab olema võimalikult vähe lisa- ja võimalikult palju toimeaineid. Foto: Elmo Riig / Sakala

Tuntud Viljandi südamearst Ester Keba meenutab tihti omaaegse l­egendaarse pediaatriaõppejõu Leida Kerese soovitust, et Eesti oludes peab kõigil kuudel, mille nimes on r-täht, midagi tavatoidule lisaks tarbima, sest toidus pole nii palju organismile vajalikke aineid, kui vaja.

Ester Keba ise hindab Q10 sisaldusega toidulisandeid, mis parandavad raku ainevahetust. Arst rõhutab samas, et Q10 koensüümi tuleb võtta hommikuti, sest see ergutab ja võib öise une ära rikkuda.

Südametohtri lemmikute hulka kuuluvad ka kalaõlikapslid, mis sisaldavad liigestele ja veresoontele hästi mõjuvaid omega-3 rasvhappeid.

Ikka on midagi puudu

Samas on arste, kes ei soovita isegi C-vitamiini lisaks võtta. Nad lähtuvad põhimõttest, et kõik vajaliku peaks kätte saama toiduga.

Kuidas siis tegelikult lood on? Arstiharidusega toitumisterapeut Annely Soots juhib Tartus suures osas õigele toitumisele pühendatud tervisekooli, kus õpivad toitumisnõustajad ning käivad ennast täiendamas ja nõu saamas nii meedikud kui ka tervisehuvilised patsiendid.

Annely Soots nendib, et toidulisandite müümine on mõne arvates tõepoolest vaid äri, millega müüjad rikastuvad.

„Kui analüüsime meie juurde tulnud inimeste menüüsid, selgub ikka, et puudu on ühest või teisest toitainest,” räägib toitumisterapeut, lisades, et eriti kehtib see inimeste puhul, kes söövad ohtralt liha- ja piimatooteid.

Tema sõnul viitavad vereanalüüsid samuti probleemidele. „Kui mõne aine defitsiit on suur, siis seda enam toiduga ei kompenseeri. Sel juhul vajamegi toidulisandeid.”

Kindlasti ei saa arvestada sellega, et poodides müüdavad toidud sisaldavad piisavas koguses toitaineid, eriti C-vitamiini, mis kaob kiiresti seismisel, õhuhapniku ja kuumutamise toimel. Näiteks leiti Inglismaal apelsine uurides, et ühe vilja C-vitamiini sisaldus kõikus vahemikus 0—116 mg, mis näitab, et mõnes apelsinis ei olnud seda üldse. Et aga kätte saada soovitatavat C-vitamiini päevast kogust, mis on tänapäeva teadlaste hinnangul üks gramm, tuleks ära süüa vähemalt 22 head apelsini.

Hapukapsas ja idandid

Korralikult valmistatud hapukapsas võib heades hoiutingimustes C-vitamiin säilida kevadeni. Veel paremad on idandid, mille C-vitamiini sisaldus on suurim kuni 72 tunni vanustes idandites.

Samas rõhutab Annely Soots, et ta ei soovita tarvitada ükskõik millist toidulisandit: „Valida on muidugi raske, aga tasuks vaadata toimeainete annuseid: kui need on liiga väikesed ning lisaaineteks on mitmesugused värv- ja magusaineid, siis see ei ole hea valik. Ka olen kuulnud, et taimeekstrakte uurides on leitud, et alati need õigeid taimi ei sisaldagi. Seega peaksid tarbitavad lisandid olema kõrge kvaliteediga. Näiteks peaksime olema kindlad, et linaõli ei ole rääsunud ega kalaõli pressitud suurtest palju keskkonnamürke sisaldavatest kaladest,” räägib ta.

Seda kuulates meenuvad poes riiulitel nähtud linaseemneõli pudelid. Kui selle kohta märkus teha, ajab müüja silmad suureks ja ütleb, et on kogu aeg õli seal hoidnud. Professor Selma Teesalu, üks linatoodete suurim austaja, on korduvalt rääkinud, et seemneõlis on rasv, mis võib kergesti rääsuda. Võipakke ei hoia ju keegi nädalate kaupa soojas.

Rohkem aedvilju ja seemneid, vähem liha

Ka kasutatakse Annely Sootsi sõnul lisandites sageli selliseid toimeainete vorme, mis organismis ei imendugi. Selle kohta ei oska enamasti ei apteeker ega perearst soovitusi jagada.

Tegelikult ei olegi inimest, kes kõiki müüdavaid lisandeid teaks ja tundma õppida suudaks.

Annely Soots ütleb, et temagi mäletab oma tudengipõlvest r-tähe soovitust.

„See on hea ja loogiline nõuanne, sest näiteks D-vitamiini saame me peamiselt päikese abil ja nendel kuudel on meil vähe päikest. Viimastel aastakümnetel on aga avastatud, et D-vitamiinil on kehas palju olulisemad funktsioonid kui ainult kaltsiumil imendumise toetamine. D-vitamiin tegutseb koehormoonina. Kui seda ei ole piisavalt, siis võivad meid kimbutada väga paljud terviseprobleemid,” selgitab ta.

Kindlasti on meie talvine toit vitamiinide osas vaesem kui suvine. Üliolulist C-vitamiini meie keha talvel tarbimise jaoks suvel ei ladusta. Kõik, mis liiast, viiakse organismist välja.

Annely Soots tuletab meelde, et vitamiine ja vähivastaseid antioksüdante saame me eri värvi toitudest, seega peamiselt puu- ja aedviljadest. Need ja seemned — pähklid ning täisteravili — tuleb oma menüüsse lülitada. Vitamiini- ja antioksüdantidevaeste piima- ja lihatoodete söömist tuleks aga piirata, sest neid on meie inimeste menüüs liiga palju.

Enam ei seedi hästi

Eakate probleem on sageli maohappe ja ensüümide puudus. Kuna valku ei seedita ilma piisava maohappeta, siis peaksid vanemad inimesed tarbima vähem valgurikkaid toite: liha, piimatooteid, muna ja kala. Kergem on omastada valku kaun- ja teraviljast. Kindlasti tuleb kasutada täisteratooteid, mitte saia ja teisi valgest jahust küpsetisi.

„Loomset valku saab organism piisavalt ka tükikesest lihast päevas, kusjuures tuleks süüa ainult ühte valgulist toodet. Parim oleks seedimise soodustamiseks pruukida seda koos aedviljaga, mitte kartuli ega riisiga. Samuti pole hea süüa valgurikka toidu kõrvale leiba. Sel viisil söömine vähendab ka gaase ning muid seedevaevusi. Kartulit ja riisi ning ka leiba võib süüa koos aedviljaga. Puuvilja ja magustoitu on hea süüa eraldi ootena. Sellist söömist tuleks proovida, kui on probleeme. Seedevaevusi on see alati leevendanud.”

Kui toitu korralikult ei seedita, ei imendu ka toitained. Niisamuti ei imendu need toidulisandist. Toitumisspetsialistid soovitavad eakatele vedelikuna müüdavaid lisandeid, mida saab manustada tilkadena suu limaskestale, ning eelseeditud rasvhappeid.

Kuula oma keha

Küllap on paljud kogenud, et teatud ajal on suur isu mingi toidu järele, näiteks võib inimene süüa mõnda aega lõputult suvikõrvitsat või siis jogurtit. Kas ei ole nii, et tuleb üksnes oma organismi kuulata ja keha ütleb, mida vaja on?

„Oma organismi kuulamine on hea soovitus. Sageli näen, et inimene ütleb mulle enne testi tegemist, missuguseid toiduaineid ta ei talu, ja test kinnitab tema juttu. Sellistel juhtudel mõtlen alati, et polnud ju mõtet testile raha kulutada, aga inimene vajab tõestust. Samas olin ka ise enda arvates tervislikult söönud ja ka mõningaid lisandeid tarbinud ning arvasin, et minul küll mineraalide puudust olla ei saa. Paraku tuli vereproovist välja teatavate ainete nii suur puudus, et vajasin suurtes annustes mineraali­lisandeid,” jagab spetsialist oma kogemusi.

Neid inimesi, kes saavad minna toitumisnõustaja juurde proove tegema, on siiski vähe. Mida teha ülejäänutel?

Annely Soots soovitab juhul, kui me täpselt ei tea, millest meil puudus on, võtta kuuridena mingit multivitamiini ja -mineraali.

„Aga tuleb jälgida, et koostisosad oleksid piisavalt suurtes annustes, B-vitamiin aga kõigi haiguste korral ei sobi. Suhkruhaiged võivad siia juurde võtta kroomi, vererõhuhaiged magneesiumi. C-vitamiini võib alati juurde võtta, eriti külmetushaiguste perioodil. Kui magu ei kannata askorbiinhappe vormi, on olemas ka askorbaadi vormis C-vitamiini,” täpsustab ta.

Mis sobib ühele, ei sobi teisele

Liigeseprobleemide puhul on hea võtta glükosamiini, luuhõrenemisel mitte kaltsiumi, vaid multimineraali ja -vitamiini korralikes annustes. Kaltsium ja D-vitamiin ilma teiste mineraalideta teevad rohkem pahandust kui aitavad. Et kaltsium luudesse läheks ja sinna jääks, on vaja ka teisi mineraale: magneesiumi, tsinki, boori, mangaani, K-­vitamiini ja nii edasi, samuti omega-3 rasvhappeid.

Annely Soots soovitab toidusedeli koostada toitumispüramiidi ja spetsialistide juhiste järgi, toidulisandite vajadusest annab kõige selgema pildi siiski vereproov. See analüüs on aga üpris kallis ja perearst ei saa ilma näidustuseta kõiki vajalikke näitajaid tasuta mää­rata.

„Tõesti on nii, et lisand võib hea olla ja inimene võib seda vajada, aga tema keha tahab sellel hetkel midagi muud. Kuidas seda teada saada? Alati ei saagi. Nii nagu kõikide muude asjadega siin elus, nii on ka lisanditega. Ei ole lihtsaid soovitusi, iga inimene on individuaalne. Mis sobib ühele, ei sobi alati teisele.”

TOITUMISTERAPEUT ANNELY SOOTS ANNAB NÕU

• Eakate probleem on sageli maohappe ja ensüümide puudus.

• Tarbi vähem valgulisi liha-, piimatooteid, muna ja kala. Kasuta rohkem tera- ja kaunviljatooteid ning köögivilja.

• Korraga söö ainult ühte valgulist toodet koos aedviljaga, mitte kartuli ega riisiga.

• Valgurikka toidu kõrvale ei ole hea süüa leiba.

• Kartulit ja riisi ning ka leiba on samuti soovitatav süüa koos köögiviljaga.

• Puuvilja ja magustoitu söö eraldi ootena. See leevendab seedevaevusi, kuid ei sobi diabeetikutele. Veresuhkru tase püsib madalam, kui koos süüa süsivesikuid ja valke.

Allikas: Annely Soots