Seenioride varjatud voodielu

Foto: www.sxc.hu

Seenioride seksuaalelu on maha vaikitud, see on paljude noorte ning keskealiste jaoks piinlikkust tekitav teema. Hoidke nüüd alt, võltsmoralistid, sest peale on kasvamas pensionäride põlvkond, kelle noorusaeg möödus 1960ndate seksuaalse vabameelsuse tuultes ja kes ei mõtlegi pensionieas seksimisest loobuda.

Levinud arvamus, et seks ei ole vanainimeste teema, ei pea mitte kuidagi paika. Tartu ülikooli psühholoogiadoktor, seksuaalnõustamisega tegelenud Toivo Aavik ütleb ühele uuringule toetudes, et tegelikult on 65–97 aastastest meestest 52 ja naistest 30 protsenti seksuaalselt aktiivsed.

Keskmiselt tegeletakse „vanainimeste asjaga” 2,5 korda kuus, sealjuures saavad pooled naised ja enamik mehi orgasmi. Uuringu kohaselt sooviksid selles eas inimesed seksida poole rohkem kui see parasjagu võimalik.

Seega ei pea stereotüüp sokki kuduvast vanaemast ja puutööd tegevast vanaisast alati paika. Teisalt tõestab uuring, et seenioridel on seksi kättesaadavusega probleeme. Mis neid takistab? Aavik jagab põhjused kolmeks: „Esiteks inimese füüsiline vananemine, teiseks psühholoogiline vananemine ja kolmandaks ühiskonna suhtumine.” Kahe esimese põhjuse puhul loobub inimene seksist põhjusel, et tema füüsis seda ei võimalda või kaob soov seksida.

Ühiskonna suhtumine seenioride seksi on aga mõneti kahepalgeline. „Näiteks inimene, kes ise pidas ennast seksuaalselt vabameelseks, sai šoki, kui sai teada, et tema 70. aastates vanemad tegelevad seksiga,” rääkis Aavik.

Oluline takistus on eakatele partneri puudus. „Vanemal inimesel võib ju tahe olla, keha võib töötada, aga tal ei pruugi olla parterit,” ütles Aavik. „Mehed veel leiavad partneri, aga üle 65 eluaasta naisel on uue partneri leidmine väga keeruline, kui olemasolev sureb.”

Kuigi seks on seenioridele sama normaalne tegevus kui juunioridele, kinnitavad juba viidatud uuringutulemused, et paljud on siiski seksiga teinud pensionieas lõpparve. Millal inimesed seksimise lõpetavad?

„Kui huumoriga öelda, siis mõned lõpetavad surmaga,” märgib dr Aavik. Üldjuhul jätkatakse sellega partneri olemasolu korral ka vanemana kui 60, sest kui seksiga on 20. eluaastatest regulaarselt tegeletud, siis miks peaks järsku sellega lõpetama?

Seksi lõpetamise üheks määravaks teguriks on Aaviku sõnul suurenev ebakindlus. „Inimese keha muutub, talle ei meeldi enam oma keha ja ta arvab, et see ei meeldi ka teistele. Pensionile jäädes vähenevad sissetulekud, seetõttu muutub elustiil sedavõrd palju, et see tekitab stressi,” rääkis Aavik. „Seksiga tegelevad ikkagi need, kellel on hea olla.”

Seks – tuim lapsetegu või inimõigus

Suhtumises seksi võib inimesed Aaviku sõnul jagada laias laastus kolmeks. Esiteks need, kelle jaoks on seks vajalik üksnes laste saamiseks. Nemad lõpetavad sellega kõige varem, näiteks koos naise menopausi saabumisega, kui on selge, et enam lapsi ei tule ja milleks siis kõik see.

Teine rühm inimesi peab seksi mõtteks samuti eeskätt laste saamist, millele lisandub ka veidi lõbu. Nemad tegelevad Aaviku sõnul seksiga mõnevõrra kauem, kui nii-öelda „mõtet on”. Kolmas rühm inimesi peab seksi aga inimõiguseks ja üheks meeldivamaks asjaks elus üldse. „Nemad lasevad kuni surmani. See pole nali, sest mõni mees on saanud selles eas orgasmihetkel südamerabanduse. Üldiselt öeldakse, et see pidavatki olema väga tore surm,” lausus Aavik.

Sõltuvalt ajastust on üks kolmest kirjeldatud inimtüübist mõnevõrra rohkem tähelepanu keskmes kui teised. Näiteks kuuekümnendate seksrevolutsiooni veteranid, toonased hipid ja lillelapsed kasvasid üles vabameelsuspuhangu ajal ning see mõjutab ka nende seksuaalset käitumist praegu, mil see põlvkond on jõudnud pensioniikka. Ehk teisisõnu: nad ei kavatsegi vanast peast seksist loobuda.

„Selle üle on palju vaieldud, kas Eestis oli 1960. aastatel seksrevolutsioon või mitte. Mina arvan, et pigem oli ja selle kandjad olid tollased EÜE ja EÕMi malevarühmad, kus valitses seksuaalne vabameelsus,” rääkis Aavik. „Kui tollal omandati selles vallas vabameelne mõtlemine, siis üldiselt see ei muutu.”

Tänaste noortega võrreldes olid nende vanaemad-vanaisad oma nooruses hoopis riivatumad.

Aaviku sõnul on praegused noored oluliselt konservatiivsemad, tuues näiteks Hõbesõrmuse-liikumise, mis koondab noori, kes tõotavad jääda süütuks kuni abieluni. Noorte suurema vooruse tagant kumab tegelikult hirm, mille on tekitanud HIV laialdane levik, mida 1960ndatel ei olnud.

Aaviku hinnangul võib ennustada, et sel põhjusel on ka praegused noored vanemaks saades seksielus tagasihoidlikumad.

Seenioride suguelu on muutnud lihtsamaks alates 1998. aastast turule tulnud potentsiravimid, mis on Eestis hästi vastu võetud. Sibul ja kala pole „meeste ravimina” oma aktuaalsust aga kaotanud.

Eesti apteekides on ravimitootjate liidu esimehe Riho Tapferi andmeil müügil kümme erektsioonihäirete vastu aitavat preparaati. Neist kuus on sildenafiilid ehk tuntud Viagra koos oma analoogidega, teistel preparaatidel analooge pole.

2010. aastal müüdi potentsiravimeid kokku 0,9 miljoni euro väärtuses. 2011. aasta novembrikuu seisuga oli nende ravimite rahaline käive neli protsenti suurem. „Pakendite arvus on mullu tunamullusega võrreldes kasv olnud aasta jooksul 19 protsenti,” lausus Tapfer. Vahe tuleb sellest, et turule on tulnud odavamad analoogravimid, mille najal on tarbimine tublisti kasvanud.

Ja kasvab veelgi. „Põhjuseks on meeste suurem teadlikkus meestearstide olemasolust,” selgitas Tapfer. „Perearstiga sageli ei taheta oma muret jagada.” Samuti on suureneva kasutamise üheks põhjuseks odavamate ravimite turuletulek ja seoses sellega hinnatundlikele patsientidele kättesaadavaks muutumine. Potentsiravimite puhul tuleb aga meeles pidada üht olulist punkti – need teevad seksi võimalikuks, kuid ei suurenda inimese soovi selle järele. „Seksuaalsus esineb kahel tasandil, inimese peas ja kehas,” rääkis psühholoogiadoktor Toivo Aavik. „Et ravim üldse töötaks, peab inimesel olema peas soov. Kui seda pole, siis võib kamalukaupa tablette sisse anda, soovi see ei suurenda.”

Potentsiravimid alandavad inimesel vererõhku ja loovad eelduse erektsiooni tekkeks, kuid ei tekita ega suurenda mehel iha seksi järele. See peab endal olemas olema.

Hoiduda tuleks sõltuvuse tekkest

Küll võib potentsiravim positiivse kõrvalmõjuna anda mehele tagasi kaduma läinud enesekindluse. Kahtlemata on ka ravimifirmade soov, et mehed ammutaks enesekindlust üksnes nende tablettidest. Seepärast on oluline hoiduda psühholoogilise sõltuvuse tekkimisest ehk siis arvamusest, et erektsioon on võimalik üksnes tänu ravimile.

„Psühholoogina soovitan ainult neile, kellel soov on olemas, aga keha ei tule järgi,” ütles Aavik. Vanematel inimestel on tema sõnul veresooned muutunud juba selliseks, et võime lõõgastuda on sisuliselt kadunud ja kui neil on soov tegeleda seksiga, siis on ravim omal kohal.

Kas sibul ja kala, mida iidamast-aadamast on meestele potentsimure korral soovitatud süüa, on jäänud moodsate medikamentide varju?

Kaugeltki mitte. Lisaks retseptiravimitele on apteekides käsimüügis hulk väidetavalt potentsi parandavaid loodustooteid, pluss naisteajakirjadest teada-tuntud toitumissoovitused, mis suuremal või vähemal määral mehi pidavat aitama.

„Kui inimene usub sellesse, siis juba see omab teatud ravitoimet,” ütles dr Aavik. „Kui inimene usub sibulasse, siis seda süües ongi mõju olemas.” Hea psühholoog võib Aaviku hinnangul panna mehe uskuma, et ka näiteks rukkileib parandab tema seksuaalset sooritusvõimet.

Apteegis müüdavate loodustoodete puhul tuleb Aaviku soovitusel tähele panna, et mitte ükski toidulisand ei muuda midagi inimese peas. Ka sibula ja kala söömine iseenesest ei suurenda inimese soovi seksida. Himu peab selleta olemas olema, kuid sibula söömine võib anda mehele juurde enesekindlust, rääkimata kasulikest vitamiinidest.

„Ainus, millel on mõju inimese seksisoovile, on teatud sorti antidepressandid. Need võivad suurendada soovi seksi järele, aga neid ei kirjutata välja sellel otstarbel,” lausus Aavik. „Käsimüügis olevaid asju võib nimetada stimulantideks – need tõstavad inimese keha toonust, annavad jõudu ja energiat. Aga et need ka potentsi tõstavad ..., see on bluff.”

Tablett pole riskivaba

Potentsiravimi kirjutab Eestis välja üksnes arst, vabamüügis neid saada pole. Sestap tuleb ka silmas pidada, et need tabletid pole riskivabad ning üledoos võib põhjustada olulisi tervisekahjustusi.

Näiteks sildenafiilil põhinevate ravimite võimalikud üldised kõrvalnähud on näiteks suutmatus eristada rohelist ja sinist värvi, kõrvus tekib kohin ja suu muutub kuivaks. Ettevaatlikumalt tuleb neisse suhtuda vanematel kui 65aastastel meestel. Eriti juhul, kui probleeme on olnud neerude ja maksaga. Hoolikad peavad olema samuti need mehed, kes tarvitavad südame- ja veresoonkonnaravimeid. Näiteks vererõhu alandajaid võtvad mehed peavad arvestama, et Viagra võimendab vererõhu langust veelgi.

Potentsiravimite üha parem (loe: taskukohasem) kättesaadavus on muutnud veel midagi. Aaviku andmeil on suurenenud suguhaiguste levik, mis tulenevad juhusuhetest. Kuna ravim suurendab meeste enesekindlust ja internet pakub suurepäraseid tutvumisvõimalusi, tutvutakse doktori sõnul varasemast rohkem naistega, kellega intiimsuhtes peaks kasutama preservatiivi.

Potentsiravimile soodustusi ei tehta

Haigekassa käsitleb potentsiravimeid elustiiliravimitena ning soodustusi nende tarbijatele ei ole ette nähtud.

„Hetkel ei ole peetud põhjendatuks potentsiravimite hüvitamist maksumaksja vahenditest,” rääkis haigekassa avalike suhete juht Evelin Koppel. „Koos suitsetamisest loobumist toetavate ravimite, unerohtude, kaalulangetavate ravimitega ja muu sellisega on need käsitletavad n-ö elustiiliravimitena. Lähitulevikus potentsiravimeid haigekassa vahenditest ilmselt rahastama ka ei hakata.”

Ravimitootjate liidu andmeil kulutatakse Eestis potentsiravimitele aastas 0,64 eurot elaniku kohta. Tšehhis on vastav näitaja 1,1 eurot ja Ungaris 1,14 eurot, seevastu Poolas 0,36 eurot.