Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2022/02/07/14350973t1h2f06.jpg)
/nginx/o/2014/06/27/3148113t1h3c7c.jpg)
Ükskõik mis vanuses inimene on, ikka on lähisuhted kõige tähtsamad. Inimene on nii loodud, et vajab enda kõrvale kedagi, kes hoolib, toetab ja mõistab, kedagi, kes on lihtsalt olemas ja kelle jaoks olemas olla. Kui suhted on korras, on lihtsam lahendust leida ükskõik millisele eluprobleemile. Nii on võrratult kergem nende vanemaealiste inimeste elu, kelle kõrval on keegi: abikaasa, lapsed, lapselapsed, sõbrad. Koos usaldusväärsete ja hoolivate inimestega on lihtsam ja kindlam teha otsuseid, mis võivad tunduda või ongi pöördelise tähendusega.
Kunagi ei tohiks unustada, et segaduses või nõutu inimese jaoks on äärmiselt leevendav, kui ta saab põhjalikult rääkida kõigest sellest, mille pärast süda valutab. Peaksime olema tähelepanelikud oma lähedaste vastu – märgates teise murelikkust, võiksime näidata oma valmidust võtta aega kuulamiseks. Rääkides muretseja mõte selgineb, ärevus ja pinge alanevad, nii on rohkem ressurssi lahendusteni jõuda. Kahjuks on hästi tavaline, et kuulamise asemel hakatakse kergesti nõu andma, lahendusi pakkuma, probleemi ja sellega kaasnevaid tugevaid tundeid vähendama. Mõistmatust on valus taluda, aga kui me kellelegi teda õieti kuulamata lahendusi pakkuma asume, siis mis see muu on, kui soovimatus aru saada ning märk sellest, et teise hädasolek pole süvenemist väärt.
